Maffia pere

Oh, nüüd pean kahest päevast korraga kirjutama, sest millegi pärast eile netti ei olnud enne mingit 10-t vist ja mu ema oli kah mu arvutis, sest ta ei võtnud enda oma kaasa nii, et ma ei saanudki arvutisse.

Aga jh, et siis eile ühiskonnast tahtsime filmi vaadata, aga ei saanud, sest kaheteistkümnes klass oli selle ära lõhkunud või midagi. Igatahes pidime tolerantsuse kohta filmi vaatama, aga sellest ei tulnud midagi välja. Kiilus kinni. Siis sai õpa ka nii tigedaks, et vajas mingi 10 min. rahunemiseks aega ja täna siis ajaloos ütles, et ta ei taha meiega enam tükk aega filmi vaadata. Ma ütlesin, et ega me ju süüdi polnud ja siis tunnistas, et ei olnud jh, aga mul on sellest lihtsalt halb mälestus või midagi. Mina ei tea. Kunstis lõpetasime Kaisa joonistamise ära. Teistes tundides vist midagi erilist ei olnud. Venes oleksime peaaegu käskiva kõneviisi peale töö teinud, aga keegi ei tahtnud teha ja seega tegime täna. Ja esta lisaõppest saime ära.

Täna siis tegime tööõpetuses süüa. Mingi brolieri- ja juustupirukas vist oli. Mingit kastet oleks juurde vaja olnud. Tegelikult ketšup oleks ka sobinud. Siis oleks parem olnud. Kuna meil jäi tainast üle tegime keelekesi. Nendel polnud midagi viga.
Venest tegime selle sõnade töö ja tegelt oleksime vist mingi ankeedi pidanud tegema, kui me oleks eile need sõnad ära teinud, aga me tahtsime täna teha, siis jäi ankeet vist ära. Ma ei saa aru, miks meie kool nii imelikke asju teeb. Homme peame õpetajat joonistama ja täna siis mingi keelte nädala pärast venes hindelise töö tegema. Ajaloos midagi erilist ei toimunud. Söömas käisime ka, aga kõht oli väga täis sellest hommikusest kanapirukast. Vahetunni lõpus lendas meile lind klassi. Suutis mu laua ka täis lasta, ei no tore! Teised ütlesid, et see oli kättemaksuks, sest ma tegin akna pärani lahti ja lasin tal välja lennata. Teised tahtsid ta kinni püüda. No nad poleks seda lindu nagunii kätte saanud ja pealegi pole vaja linnule stressi tekitada(minu maailmapäästja mõtteviis oli see viimane :P)

Aga jh, see selleks. Vahetunnis kirjutasime tahvlile oma maffia pere liikmed. Ma olin Urvaste paavst. Kes ei tea, siis ajaloos oli meil just olnud maffia teema ja Kalle oli käskinud Kärolil teada saada Hitleri pärisnime. Ja õpa siis küsis, et äkki ta tahtis teada saada selle Antslas ringi tiirutava "Hitleri" pärisnime, aga me ütlesime, et ta tahtis ikka selle päris Hitleri oma. Tuli välja, et Adolf Hitleri pärisnimi on mingi Adolf Shickelgruber, või midagi sellist, õpetaja polnud ise ka kindel, kas kirjutab õigesti.

No ja Kaisa kirjutas siis tahvlile, et kes meil Antslas elavad. Nendeks oli Hitler, Lenin ja Russian Maffia ja lisaks on veel Al Capone'i autopesula. Tõsine maffialinn meil siin.
No ja kuidagi said kõik endale hüüdnimed. Ma proovin neid meelde tuletada.

Okei Enarit ja Rauli ei mäleta, eks homme tuleb uued mõelda, sest Andi kustutas nood tahvlilt ära. Otsustasin, et siin avalikus blogis ei avalda neid nimesid, sest ma ei tea, kes mu blogi loevad ja ma ei usu, et kõik me klassist tahaks, et nimed avalikult üleval on nii, et kõik neid lugeda saavad. Seega nimesid ei kirjuta.

Mis siis täna veel. Panin just Yfu asjad kokku. Homme saab ära saata. Lugesin ka Yfu kodulehte, et sel aastal annab mingi Saksamaa firma välja stipendiumi 48 000 oli vist ilma keelelaagrita ja 51 000 oli keelelaagriga. See oli siis neile, kes Saksamaale õppima tahavad minna. See on üle poole vaja minevast rahast... nagu wow.... Ja see pani mind mõtlema, et kui ma saaksin selle stipendiumi endale, siis ma vast jõuaks veel raha kokku saada, et järgmisel aastal minna, sest kui ma Lauraga rääkisin, siis ütles ta, et ta läheb enne gümnaasiumi Norra, sest siis ei lähe asjad meelest ära ja tglt siis pole vaja kahe klassiga harjuda ka. Laura jutt pani mind muidugi mõtlema ka. Ma muidugi ei tea, mis mu vanemad arvavad, ema ilmselt tahab, et ma ühe aasta ikka ennem gümnaasiumis käiks, aga võibolla mõtleb ta ümber kui kuuleb, et mul oleks võimalus selline stipendium saada. Aga esmalt peab ootama, kas ma üldse Valimispäevast edasi saan.

khtxbai

Decisions-Decisions

Täna hommikul oli varajane ärkamine. Pool kuus oli vist. Igatahes siis viisime ema tööle ja ma proovisin magada kooli sõitmise ajal, aga ma ei saanud. Und ei tulnud. Koolis avastasin, et ma olin kingad koju unustanud...tore... Aga tglt vahet ei olnud, sest väljas porine ei olnud. Tundide ajal midagi erilist minu mäletamist mööda ei juhtunud. Noh peale keka muidugi. Kekas jooksime 2 ringi soojendust ja tegime venitusi ja soojendusharjutusi. Siis hakkas vihma veel hullemini sadama ja nii rõve ilm oli. Siis jooksime 2 korda teatejooksu terve ringi peale. Ja siis oli hinde peale 6 min. jooks. Mul hakkas vahepeal niiiiiiiiii halb, et ma oleksin oksendama hakanud. Teise ringi lõpust 300 meetri sirge peal oli jõhker vastutuul. Kasutan Keidi väljendit, et me oleks nagu Alaskal kuskil lume sees sumbanud, sest joosta oli võimatu. Igatahes viimase minuti ma proovisin joosta kiiremini ja kui olin mingi 100m nii ära jooksnud, siis hakkas mul hullult halb ja ma kõndisin, sest muidu oleks ma ilmselt pildi taskusse visanud. Igatahes oksendama oleks ka peaaegu hakanud.

Sellist oksendamise tunnet on mul olnud peale tänase keka ainult 1 kord ja sedagi siis, kui ma esimest korda Urvaste kiriku juurest tollest Kuldre poolsest mäest üles sõitsin...ilma kõndimiseta... Siis ka isa rääkis, et ma pingutasin liiga palju ja süda ei jõudnud tööd teha, et keha siis andis märku, et ma rahulikult asja võtaks ja üle ei pingutaks, ma ei teadnudki, et seda võis tavalises kekas ka juhtuda. Lõppude lõpuks, kui palju me ikka pingutame? Tundub, et siis pingutame kah.

Peale kekat saime ära, sest vastama me ei pidanud ja vihma sadas ka nii rõvedalt. Riietusruumis passisime mingi 20 min. enne kui riideid vahetama hakkasime. Mul läksid juuksed vihmast ikka suht lokki, aga pärast kammimist olid ilusad lained. Siis ma mõtlesin tükk aega, et kas ma lähen bussiga koju või lähen isaga, sest tegelt mul oleks muidu koolis ka tegevust olnud, aga otsustasin ikka bussiga tulla, sest siis sain puhata. Vahepeal mingi 7-8 vahel tuli jõhker unekas ja ma magasin veits. Siis ajab isa üles, et kuule mine voodisse. Mul oli nii, et ei lähe. Nüüd ongi mul elu sees ja und eriti ei ole. Kell on 1 öösel... irw.. Mul on režiim ikka mega sassis, aga vahet pole, mulle meeldib öösel üleval olla, siis on mega hea vaikus.

Enne kirjutasin seda ajaloo esseed ja ma ei viitsinud mustandit käsitsi teha, seega tegin selle arvutisse, ma mingi mõtlesin, et kui ma poolteist lehte saan kirjutatud, et siis lehe peal peaks mingi 2 välja tulema. Tegelt suht kaua läks aega, et see ükski täis saada, aga siis vahepeal lugesin netist uudiseid ja mõtlesin muid asju ja siis pärast oli hea kerge kirjutada ja noh imede ime kui kell oli peale 9-t mingi pool kümme, siis tuli mul hull kirjutamise hoog peale, hästi kerge oli teksti välja mõelda. Igatahes sain siis mingi ühe lehe ja kolmandiku täis ja ma veel mõtlesin, et kui ma käsitsi kirjutan, et siis jääb mul 2-st lehest puudu, et pean juurde kirjutama. Lõpuks kui käsitsi kirjutasin tuli kokku 3 lehte. Väga hea! Suht kerge oli seda kirjutada tegelt, kui nüüd tagantjärele mõelda.

Aga ma ei teagi, geograafia kontuurkaardi pean ära tegema, aga see läheb ruttu ja siis vist lähen magama.

Bye-bye

Memories are sometimes bad, too

Hetkel on ikka sad-sad tuju.

Ema sorteeris mingit kasti ja leidis sealt paar kaelakeed ja ütles siis, et mu vanaaema kinkis ka mulle ja mu täditütardele hõbeketid enne oma surma. Minu täditütardel on need alles, aga minul mitte, sest mul oli see ükskord kaelas kui tuttavate juures külas käisime ja seal olla ära kadunud. Too pereema küll ütles, et tema minu kaelas seda ketti ei näinud ja et ma olevatki ilma tulnud, aga mu ema võis vanduda, et ma läksin sinna kett kaelas.

Igatahes on mul tuju suht halb, sest mul oli vahepeal meelestki läinud, et me need ketid saime. Ja see oleks mul olnud viimane maine mälestus mu vanaemast. Sest ma olin väike kui ta suri ja eriti mingeid mälestusi mul temast pole. Seega on mul nii-nii kurb tuju, sest ükski teine kett ei asenda seda vanaema kingitud.

Oh ma ei teagi.

Aga täna päeval midagi erilist ma ei teinud. Hommikul aitasin õues isa veidi ja siis oligi lõuna ja pärast vaatasin 90210-i ja olin netis. Vahepeal tegin kodutöid ja just tulin saunast. Tahaks kellegagi rääkida. Ainult Nelega tegelikult. Tema mõistab mind paremini kui ma ise, vahepeal. Ja teda pole msnis ka.

And also mystery for you and happiness for me

Hakkasin just mõtlema ühe asja üle, aga te ei saa seda teada nagunii. See jääb ainult minu mõtetesse, sest kui ma sellest räägiks, hakkaks kellelgi ilmselt piinlik. Või ma ei tea. Suva see, aga jh mõtlesin siin, siis teemal a'la miks olen ma selline nagu ma olen. Heas mõttes. Mul ei ole mingit masekat. Lihtsalt keegi ütles midagi, mis mind mõtlema pani.

Olgu lugejate jaoks on see üsna segane tekst. Minu jaoks on see arusaadav. Pildi otsimisega on raskusi, sest see on nii mystery teema, et midagi ei saa rääkida kah. Seega lisan lihtsalt ühe ilusa pildi.

Suht mõttetu postitus tuli. Ma ei tea isegi, miks selle kirjutasin:P

Add the word drama to the list

Nojah, kui ma olin oma eelmise postituse ära kirjutanud, siis hakkas mingi hull draama pihta.

Ma ei tea, kas ma rääkisin, aga paar nädalat tagasi tutvusin ühe soomlannaga, kes on võib vahel olla väga pealetükkiv ja tahab, et asju tehakse tema moodi. No ja tema on/oli siis sõber ühe eestlasega. Aga see eestlane tahtis sõprust katkestada, sest see soomlanna solvas teda ise sellest aru saamata. Ühe sõnaga on asi väga segane. Soomlanna, siis palus mind, et ma räägiks selle, mulle täiesti võhivõõra, eestlannaga ja paneks talle aru pähe, et ta ikka tahab tema sõber olla.

Igatahes ei saa S aru, et nad ei ole enam sõbrad ja proovib ikka leppida. No tegime siis msn-is konveka ja värki. Noh ma olin siis vahendaja, igatahes suutsin ma talle aru pähe panna, et nad ei ole enam E-ga sõbrad.

Major drama ikka. Muide ma lugesin just üle, mida ma kirjutasin ja võib tunduda, et mulle see soomlanna ei meeldi. See pole nii. Minul temaga probleemi pole ja me oleme sõbrad.

No vähemalt üks hea asi on küll, et ma sain endale uue tuttava, selle eestlase.
Tänaseks on mu draama-mõõt täis.

Bb

By the way, maybe keegi märkas, et ma täitsin oma lubaduse eelnevast postitusest alates teemaga sobiva pildi lisada. Aa ja see inglise keele asi, vahepeal mulle lihtsalt meeldib inglise keeles rääkida, sest mu arvates on vahel nii moodi kiirem/kergem/loogilisem/ilusam jne. rääkida!

Beauty and boredom are the words of the day

Tänane päev on suht mõtetu olnud. Ärkasin mingi pool 11. Ema tahtis, et teeksin kohupiima kooki, seega tegin seda. Siis põhimõtteliselt oligi lõuna käes ja me "grillisime" šašlõkki. Õues oleks liiga külm olnud, seega küpsetasime kaminas liha. Pärast vaatasin telekat, DH-d ja GG-d. Mõtlesin, et kindlasti õpin mingigi osa ära, aga nüüd on jälle kell 9 ja ma pole midagi teinud. Netis otsisin ilusaid pilte, sain ka päris häid. Mõned oskavad ikka hullult hästi joonistada. Muutsin blogi kujunduse ära ja mõtlesin ka aadressi muuta, aga siis peaks ma kõigile jälle uue aadressi jagama ja ma ei viitsi seda teha. Proovisin blogi jaoks gimp-iga erinevaid pilte kokku sobitada, aga ma täiesti epic failisin selles ja seega jäi too ära ja ma otsisin mingeid mõttega pilte ja leidsin ka.

Mul tuli just meelde, et mu ema saatis mulle mingi kirja ja ma vaatasin oma postkasti. Tuli välja, et ta saatis mulle spam-i. Kuigi need on väga tüütud, saatsin need ikkagi edasi.

Lisan siis mõned ilusad pildid, mis ma leidsin siia ka, sest ma vaatasin, et lihtsalt teksti on suht igav pidevalt vaadata.


No jah, lisasin siis siia mingi hunniku pilte ja siis vaatasin, et neid on liiga palju ja kustutasin mõned ära. Ma ilmselt hakkan nüüdsest iga postitusega lisama mingi teemakohase pildi

Tore päev oli...

Nüüd tuleb jälle pikalt kirjutada, sest pole paaril päeval viitsinud siin käia.

PÜHAPÄEV
Hommikul siis mingi hakkasin Napoleoni kooki tegema, siis tuli välja, et seda on vähe ja ma pidin teise ka veel tegema. Päev otsa tegin seda. See ajas mind hulluks. Siis avastasin, et keedukreem maitseb nagu puding ja ma sõin toda veits. Õhtul siis läksime külla ja seal olime veits. Leenuga olime arvutis. Pärast koju tulles õppisin. Vaatasin veel telekat ja öösel kunagi sain magama.

ESMASPÄEVAL ja TEISIPÄEVAL midagi erilist ei juhtunud. Tunnid olid suht tavalised. Keka oli jälle väsitav. Esmaspäeva õhtul ma õppida jälle ei viitsinud. Vaatasin telekat, siis enne magama minemist õppisin, kunagi öösel. Teisipäeval oli suht samamoodi.

KOLMAPÄEVAL töpas oli jälle suht lebo. Praegu ei tule ka meelde, kas päeval midagi huvitavat juhtus. Vahet pole.

TÄNA
Noh tänasest saab rohkem kirjutada. Asjad on värskelt meeles. Et siis geost meil tööd ei olnud. Mussast sain tunnikontrolli nelja, nagu mida asja, viie sai ainult maksimumpunktidega. Ja mul jäi pool punkti puudu. Oleks võinud siis viie miinusegi panna. Keemiast saime tööd kätte. Ma sain viie. Füssast saime ka tööd kätte. Sealt sain ka viie. Tunni lõpust küsisin ära, sest ma tahtsin enne YFU-t söömas käia, aga kui klassist välja läksin tuli Laura vastu ja ütles, et pikk järjekord on. Siis läksime üles. Ootasime seal tumbade peal veits. Siis tuleb Pihelgas. Ta häält on juba üle koridori kuulda. Viis Yfukat oli ka. Ei osanud Pati nime hääldada:P Rääkisid hästi huvitavaid jutte seal, nalja sai. Matas olid Andre ja Mihkel suht lollid. Aga jälle naerda sai. Inglise keel oli suht igav. Pärast seda läksime Pandasse. Sealt saime pool tundi varem ära. Siis ajasime algul Keidi, Kati ja Markaga kultra ees juttu ja pärast olime Keidiga kahekesi. Rääkisime mingi mitu tundi, ei tglt vist nii kaua ei olnud. Igatahes rääkisime seal. Siis mingi Heiti sugulane lasi ka ringi seal.

Nüüd olen niisama netis. Õppida homseks eriti ei ole. Asjad tuleb üle ainult korrata. Ja pärast vaatan ilmselt telekat. Keidi rääkis mingist heast filmist, ei tea vaatab. Homme on ka suht tavaline päev ilmselt. Õhtul saan veits üksi kodus olla, vähemalt seni kuni mul vanemad Tartus on.

Aga ma ei teagi, midagi vist enam rääkida pole.

Bb

EDIT: Ja mulle meeldisid väga ühe YFU-ka väljendid, et täitsa puidus ja mul on jumala pohl. Nii lahedad. Võttaks ka enda sõnavarasse w?

Sellised need mu postitused siis on

Ma märkasin, et millegi pärast on mu postitused vääääääga pikad. Mulle meeldib asju täpselt seletada, aga tegelikult seda huvitavam on neid hiljem lugeda ju.

Või te ei arva nii?

Aga nagu muud pointi mul jälle pole.

Aah pikad postitused on huvitavad ja sisutihedad(ma kirjutasin selle just sisutigedad, irw, kirjutada ka enam ei oska)
aga lühikesed postitused on suht mõttetud:D

noh ma tõsiselt pean magama minema seega tsau.

Viimasel ajal on mul rohkem tegemist kui ööpäevas tunde

Pole vist siis teisipäevast alates kirjutanud. Ei see oli ikka kolmapäevast.

NELJAPÄEV
Igatahes neljapäeval oli mul väga paha olla. Hommikul ärkasin oli kõik normaalne. Koolis samuti. Aga pärast teist tundi hakkas mul järsku väga paha ja kuidagi kannatasin ma keemia tunni ära, sest meil tuli reedel kontrolltöö. Igastahes peale seda läksin kooliõe juurde. Seal ta kraadis ja katsus mu kõhtu ja küsis igasuguseid küsimusi. Näiteks küsimusele kust su kõht valutab pidin kolm korda vastama.

Õde: "Kas su kõht valutab siit?"
Mina: "Ei"
Õde: "Aga kust siis valutab?"
Mina: /näitasin kust kõht valutab/
Õde: /katsub edasi, küsib/ "Kas su kõht valutab siit?"
Mina: "Ei"
Õde: "Aga kust siis?"
Mina: /jälle näitasin talle/
Õde: "Aga kust sul veel valutab?"
Mina: "No sealt valutabki kust ma näitasin"

No issand kui naljakas mul seal oli. Ma oleks peaaegu naerma hakanud. Ma hakkasin praegu kahtlema sõna naljakas kirjapildis, et kas see on õigesti kirjutatud. See meenutab nii sõna kajakas. Ilmselt üleväsimus. Kui postituse lõpetan lähen magama.

Nii siis küsisin ma mingit valuvaigistit ja ta andis. Võtsin, siis selle vetsus ära, sest kooliarsti ruumis kraanikaussi polnud ja läksin tundi tagasi. Algul mingit muutust polnud. Ja ikka aina hullemaks läks. Süda läks pahaks, iiveldamise tunne tekkis. Lihased valutasid ja kõhuvalu läks ka suuremaks. Pool füssa tundi kannatasin ka ära ja siis küsisin õpetajalt, et kas ma isa juurde võin minna, et äkki viib ta mu koju. Õpetaja lubas öeldes, et ma näen haiglane välja. No kammoon, mis ta arvas, et ma ise ei tunne ennast haiglasena v? Et ta peab igaks juhuks ütlema, et äkki ma ei tea. Meenutab veidi seda kui kellelgi on midagi riiete küljes, et õu kuule, sul on niidijupp pluusi küljes.

No isa juures ma passisin mingi 15 min. Ta oli nõus mind koju viima. Ma siis ootasin kuni kell vahetundi läks, sest ma ei tahtnud tunni ajal klassi minna muidu oleks kõik pärima hakanud. Vahetunnis läksin, siis sinna ja võtsin asjad ja tulin ära. Kodus selgus, et see valuvaigisti oli toimima hakkanud, mingi poolteist tundi hiljem, no okei ja ma ei tundnudki(jälle kahtlane kirjapilt) end enam halvasti ja ma oleks võinud ka kooli tagasi minna. Ma seda isale ei öelnud, sest kes ei tahaks endale poolt vaba päeva saada? Pärast oli muidugi kahju, sest Panda oli õhtul, aga noh jh.

REEDE
Reedel oli kõik korras. Tegin kontrolltöö ära. Tundub, et ma saan viie. Ma pole vist elu sees nii palju keemiat õppinud, mis on muidugi väga hea. Kolmapäeval õppisin 2 tundi ja neljapäeval vist sama palju. Bioloogiast oli tunnikontroll, pooli asju ma ei osanud, sest ma ei lugenud neljapäeval õpikust seda peatükki läbi. Õnneks lubas õpetaja meil poole töö pealt mingit pilti vaadata, kus olid vastused olemas, seega ma loodan, et saan viie. Matast oli mingi uus teema. Ja sain teada, et teises mata tunnis pidi lühikontrolltöö olema selle teema peale, mida nad neljapäeval, siis kui mind ei olnud õppisid. Õnneks oli teema ülikerge ja ma sain viie. Õpetaja kontrollis kohe ära ka. Kirjandusest kuulasime maki pealt muusikat. Hästi ilus oli. Mulle väga meeldis too muusika, kuigi esimene kolmest loost oli suht kahtlane. Siis pidime kirjutama iga loo mõtte ja mis emotsioonid tekkisid. Esimese loo kohta pidi kirjutama, et mida tähendab meie jaoks vaikus.
Mulle loovtööd meeldivad seega ma arvan, et ma saan viie. Vahetundide ajal kirjutasin inka kodust tööd maha, sest mind jälle ei olnud kui nad seda tunnis tegid. Mingi mõistekaart oli, mida pidi täiendama.

Reedel oli ka rebaste retsimine. Mina vaatama minna ei viitsinud, kuigi oleks võinud, sest pilte on suht vähe üles pandud ja tundus olevat lõbus.

Pärast tunde käisime raamatukogus ja võtsime Jaan Krossi "Wikmani poisid". Keidi õele oli Piret(raamatukogujuhataja) öelnud, et "Wikmani poisid" on tüdrukutele igav ja soovitas talle teist kooli teemalist raamatut, aga kui meie läksime, siis ütles Piret, et kõik Tartu kooli üheksandikud loevad "Wikmani poisse", et me peame ka, mis siis, et see igav on. Keemia õps oli ka seal ütles, et ta võib enda kapsaks loetud "Wikmani poisse" ka laenata. Kindlalt me tahame. Veel ütles ta, et ärge siis hakake mulle neid vesiniku või magneesiumi või mis iganes asja pomme tegema. No ta ütles kindla aine, mul lihtsalt pole meeles, mis see oli. Ma ütlesin, et kindlasti hakkame. Veel soovitasid nad pühapäeval ETV-st vaadata neid Wikmani poisse, sest see sari pidi nüüd hakkama. No eks vaatab, mis saab. Keemia õps ütles veel, et seal näitlesid mehed, kes nüüd on juba pensionärid, aga omal ajal olid väga ilusad. Aa okei siis, mis see mulle midagi annab?!

Peale rampsi läksime linna Markaga. Ostsime Tarest Rõuge burksi. Elu hea oli. Hind oli jälle alla läinud, mis on hea. Siis ootasime mu bussi ja käisime poes juua ostmas. Väljas tegime jälle marki täis jalutades ühest kohast teise ja jäädes just ühe auto juurde seisma, kus üks kindel isik sees istus. Pärast kui auto minema sõitis oli ikka elu mark, sest nad vbl kuulsid meid, sest aken oli vist lahti. No suva too. Koju jõudsin ka suht normaalselt. Õhtul midagi erilist ei teinud.

TÄNA
Hommikul ärkasin hiljem kui tavaliselt, aga elu mõnus oli välja magada. Siis tuli meile üks külaline, kes nurjas suht mu plaanid ära. Pärastlõunal panin pinde riita ja vaatasin Kõmutüdrukut ja siis tegin Kräsupea kooki, mitte küpsistest vaid seda koogi varianti. Käisin saunas ja õhtul just siis kui ma arvasin, et mu õde nagunii enam külla ei tule nägin autot sõitmas. Kell oli mingi pool üheksa. No see rikkus mul jälle ühe plaani ära, aga suva, sest hea meel oli teda näha. Praegu ööbivad nad siin. Õhtul tegin veel lehttaigna taigna valmis. Homme hommikul teen Napoleoni kooki, sest homme õhtul läheme veel tuttavatele külla. Siis on homme saun ka ja ma ei teagi, mis mu õppimisest saab. Tõenäoliselt pean ilma teemasse süvenemata ära tegema. Mul on vaja veel "Wikmani poisse" lugeda, tööõpetuse salli teha, bioloogia referaat alustada ja lisaks veel tavaline õppimine, mis nüüd on selline, et iga päev on igast ainest mingi kodutöö. Aa ja mata õpa ütles, et nüüd hakkab meil igal reedel mingi töö olema. No jh, hea on hindeid saada, aga palju on õppida. Samas see valmistab mind Treffneriks ette, mis on väga hea. Homme on mul veel oma seriaalid vaadata. Otsustasin, et ma kavatsen vaadata nii palju telekat kui saan. Selles mõttes, et neid saateid, mida ma ikka vaadata tahan, sest ega mul varsti selleks nagunii aega ei jätku, sest muidu vahel olen ma need saated vaatamata jätnud mõeldes, et oh ma ju järgmist osa või kordust näen, aga kindlalt ma siis satun teleka juures olema.

Nojah, nüüd sai vist kõigest kirjutatud.

Aa ja õega rääkisime veel Tartu korterist, mis saab suurepärane olema. Ja ma olin meeldivalt üllatunud kui ta mind ikka Tartusse ootas, sest meil oli vahepeal üks väike argument. Mitte tüli, aga selline väike jama. Kuigi kui nüüd järgi mõtlen, siis ma ikka ei saanud aru, kas ta mind sinna tahtis. Ta lihtsalt küsis ja ma arvasin, et ta ootas mind sinna. Noh suva. Ma peaksin nüüd minema.

Kella vaadates märkasin, et ma olen seda postitust tund aega kirjutanud. Kui pikk see siis on?

Bye-bye

Kas on siis nii raske teiste pärast rõõmus olla?

Tänane päev oli elu jama.

Mind ajab tõsiselt närvi õpetajate oskamatus ja saamatus. Ja see, et õpetajad kedagi eelistavad. Täna ajaloo tunnis ma vastasin ja meil õpetaja paneb mingeid plusse ja miinuseid, et kui valesti vastad, siis saad miinuse ja õigesti, siis plussi. Või kui mõni asi on kodus, siis saad miinuse. No ja mina siis vastasin õigesti ja siis õpetaja ütleb, et noh sul tuleb hinne kokku, et sa saad 4, sest sul on üks miinus. Mul oli siis nii, et mida?? mul pole sel aastal miinust olnud. Tema siis jälle, et oled küll saanud. Mind ajas ikka tõsiselt vihale juba. See ei ole normaalne. No ja siis see, et tervel klassil oli mingi, suva see, et nelja said, hakka nutma ka veel.
See viimane lõi mind ikka täiesti pahviks. Kas nii halvasti, siis sõpradesse suhtutaksegi või? See lause tegi tegelikult väga haiget. Hiljem kui koju teel olin mõtlesin selle üle pikalt järele ja leidsin, et inimesed ütlevad märkamatult asju, mis on solvavad. See on nende jaoks juba nii tavaline, et nad enam ei mõtlegi selle üle. Arvatakse, et noh me oleme ju sõbrad ja küll ta aru saab, et me nalja tegime, aga ei, isegi nalja ei tohi nii teha, et see on halvustav.

Siis mõtlesin veel üle, et miks on see nii halb kui keegi püüab õppida oma võimete järgi? Miks pidevalt halvustatakse neid, kes hästi õpivad? Kas neid ajendab kadedus? Ilmselt küll, sest kui ise ei oska, ega siis keegi teine ka ei või paremini teha kui tema. Miks see nii on? Miks ajast aega, keegi kunagi kaotada ei oska? Keegi ei ela kaasa sellele, kellel elus hästi läheb. Miks on inimesed nii võitlus- või võistlushimulised?

Muide selle klassiga sobiks hästi näide, et kui nemad peaksid saama 3-e, aga õpetaja paneb 2-e(mis tegelikult on vastavuses minu 5 ja 4-ga), siis nemad oleksid küll tulihingeliselt õpetajale vastu vaielnud.

Ja mis puutub sellesse õpetajasse, siis ma pole tema juures ennast kunagi hästi tundnud. Midagi temas on, mis mulle ei meeldi. Ma ei tea, mis see on, aga midagi seal on. Ühesõnaga me ei klapi. Ilmselt on asi selles, et ta hoiab poiste poole peale. Toon ühe näite. Klassis on kaks õpilast, kes pidevalt tunnis lobisevad. Üks on poiss, teine tüdruk. Poissi keelatakse ja ähvardatakse isegi tunnirahuga, et kui üks pobin veel, siis lähed. Tüdrukut keelatakse samuti, aga pärast tüdruku viimast hoiatust(kui vait ei ole saad märkuse) saab tüdruk märkuse. Poiss ei lähegi tunnirahusse ja poisi viimast hoiatust(veel kord pobised, siis lähed) on korratud vähemalt 3 korda.

Ilmselt selline näide sobiks temaga. Olgu näitest on näha, et tüdrukut ähvardati leebema karistusega kui poissi, aga lõpuks oli ikkagi tüdruk see, kes karistuse sai. Tõenäoliselt viis märkus edasi klassijuhataja noomituseni ja võibolla ka vanemate teavitamiseni, aga poiss läks koju teadmisega, et tema võib teha, mis tahab ja midagi ei juhtu, sest kuigi teda hoiatati vähemalt 4 korda, ei saanud tema oma karistust kätte. Ta teab, et ta võib lobiseda nii palju kui tahab. Midagi nagunii ei juhtu. Aga miks ei pannud õpetaja poisile märkust, kui poiss tegelikult rohkem lobises?

Olgu nüüd sai seda õpetaja teemat piisavalt lahatud. Läheks tagasi minu eelneva mõtte juurde.

Miks peab sinul olema naabrist parem auto, telekas, külmik, töökoht ja minu puhul hinne? Ela oma võimete järgi! Tee seda, mida kõige paremini oskad. Las teised elavad oma elu, sest sa ei tea, mis võib tegelikult nende tegude taga olla. Sa ei tea, milline on nende kodune elu. Sa kohtud nendega vbl töö juures, õpilased koolis, kauaks? kaheksaks tunniks? vähem? rohkem? Sa ei tea tervet nende elu. Nende saladusi. Sa ei tea, miks keegi käitub nii nagu ta käitub. Aga tea, et neil on omad põhjused, miks nad nii teevad. Ära kadesta kellegi teise elu, sest sa ei tea, millised nad tegelikult on. Ära soovi kellegagi kohti ära vahetada. Sa EI TEA, kuidas nad käituvad siis, kui sind juures ei ole.

Aga mis mind tõsiselt hämmastas on see, et miks sa kellelegi halvasti pead ütlema? Miks sa teed teise tuju halvaks? Miks rikkuda kellegi päev ära? Sest näete, missugune mina olen, mulle jäi see terveks päevaks meelde. Siiani mõtlen sellest ja muud teha ei saagi. Terve kodutee mõtlesin. Siis oli ikka väga sitt tuju. Hea, et ma täna üksi sain koju tulla. Muidu oleks ikka väga jama olnud. Ja tõenäoliselt mäletan ma seda veel kaua-kaua, sest nüüd sai sellest terve postitus kirjutatud. Hetkel on tuju selline hall. Skaalal nagu öelda ei oskakski. Morn olen. Olen pettunud teistes ja eelkõige iseendas. Aga vähemalt tean, et ma pean end muutma. See on raske, aga asi mida tuleb teha.

Põhimõtteliselt terve postituse point on see, et ära ütle teistele halvasti. Ka mitte naljana. Sa ei tea, kuidas sinu öeldud lause teda edasi mõjutada võib. Sa ei tea, kuidas ta ennast tunneb tunni aja pärast, päeva pärast, nädala pärast. Võibolla ei lähe tal see ka kuu aja pärast meelest ära. Minul ilmselt ei lähe. Point on selles, et isik võib ju teha pähe lõbusa näo ja naerda selle üle, aga sa ei näe ta sisse ja sa ei näe ta valu. Mina samuti täna 10 min. pärast juba naersin, aga hinges valasin pisaraid. Vahel juhtus, et suutsin unustada kas või hetkekski, selle halva, aga siis tuli see jälle meelde.

Õnneks homme on Panda ja ma loodan, et seal läheb hästi, sest muidu on mu nädal ikka väga pees.

Terve mu postitus on õpetussõnu täis, seega alla kokkuvõtet vast tegema ei hakka!?

EDIT: Kui kodus rääkisin sellest miinuse asjast, siis vanemad ütlesid, et päris hästi ikka. Õpetajal on nii, et ma-tean-et-sa-oled-loll-aga-ma-ei-tea-miks-sa-loll-oled teema, ehk siis kui ma küsisin, mille eest ma miinuse sain, siis ta ei teadnud. Ja mu emale ei meeldinud see, et hoolsuse ja tarkuse eest üks hinne kokku pannakse, sest need on kaks täiesti erinevat asja, et kas asjad on kaasas või kas sa asju tead.