Lugesin täna ühe blogi ja avastasin kui tore on lugeda aina üle ja üle neid postitusi, mis kunagi ammu-ammu on kirjutatud.
Hetkel on meeleolu selline normis. Pole halba tuju ega midagi, selline tüütu tunne on, rutiin killib hetkel...
Kooli lõpetasin kiituskirjaga ja praeguseks on sellest 3 päeva möödas. Sellist tunnet küll ei ole, et nüüd on 3 kuud vabadust. Tundub nagu oleks licalt mingi elu pikk püha...
Tore on see, et avastasin, et saan oma sõpradega paremini läbi.. Nad on mulle nagu mu pereliikmed...
Täna pidime klassist sõpradega Ähika äärde minema, aga ma ei tea, kõik vajusid ära.. me too, you know.. Ma ei tea, selline suht külm ilm oli.. Pooleldi vihmane... Ja siis ühe sõbranna käest kuulsin, et teised ka ei viicind eriti tulla nii, et ei tea, kes siis lõpuks üldse mineja oli, kui neid üldse oli... No meil on klassiga veits jamad noh.. paljud hüppavad lõpuks alt ära ja need, kes minejad on peavad kannatama.. Muidu on meil väga tore ja ühtne klass, aga pm liiga ühtne, sest kui keegi alt ära hüppab, ei taha teised ka tulla:S
No klassilõpu reisiga oli sama, aga õnneks leidsin omal plixidele asendajad ja ma ei pea pm ilma bestikateta olema, ikka parem ju kui sul on keegi kellega tihedamalt suhtled, mitte ei pea olema inimestega kellega oled nägupidi tuttav, aga muud neist eriti ei tea..
Aah.. see on see kui üle pika aja kirjutad, siis kuhjuvad kõik asjad kokku ja nendest korraga rääkida on tüütu:)
Niih, mis siis veel... lugesin täna ühe probleeme et, mis ta edasi kavatseb teha peale 9.ndat, no minul probleeme ei ole, selles suhtes, et alles hiljuti ei teadnud ma, mida oma elult tahan, aga nüüd on vähemalt gümnaasiumi lõpuni plaanid tehtud, vot pärast seda on jama, ma ei tea, mis eriala mulle meeldib, kõik on sellised suht normaalsed, aga mingit lemmikut ei ole:S selles suhtes on teistel mu sõpradel parem, sest nad umbes teavad oma eriala, mida kavatsevad valida...
no so what, mul aega ju veel veidi on... igatahes praegu kavatsen 9.nda Antslas lõpetada, siis edasi prooviks Tartusse Treffnerisse, aga kuna sinna on raske sisse saada, siis plaan B on jääda Antslasse edasi... Ei tahaks seda aga, ma ei tea, kõik räägivad, et Treffneris on mingi megalt raske, no tean, aga samuti olen kuulnud, et mõnel meie koolist sinna läinud õpilastel, on seal norm, no ei tea... Ma kardan põruda.
Ühte juttu kuulsin, et üks tüdruk, läks tartusse mingisse vene kallakuga kooli, seal ta põrus ja nüüd tuli tagasi antslasse ja ta peab uuesti 10.nda klassi siin läbi tegema, no ja üks tüdruk, kes minu arust hullult pingutab ja nii, et ta ei saanud pärast 9.ndat treffnerisse sisse, oli 10.nda antslas ja siis proovis uuesti treffnerisse ja sai sisse.. nüüd teeb ta 2 X 10.ndat, no tal kergem treffneris, sest ta on teemad läbi õppinud.
No ja kui saan treffnerisse sisse, pean korralikult ennast käsile võtma, no tglt pean seda juba praegu tegema... Seega otsustasin vabatahtlikult...so proud of myself...vene keelt õppida... trummipõrin... suvel. No kas mul midagi muud ei ole teha? no eks ikka on, aga tulevikust mõtlemine toob maa peale, et ega mul nii hästi ka ei lähe, nende kiitustega olengi liiga pilvedesse tõusnud, aeg juba maale tulla, vähemalt tegin seda varakult nii, et kukkumine polnud valus..
Nii pooleli jäi sealt, et kui saan treffusse sisse, no tglt pole vahet, mis koolis olen, et tahaks 11.ndas ka välismaal õppida, praegu olen mõelnud Saksamaad, aga sellel pikalt ei peatuks.
Ma kardan, et ma olen asjades liialt kindel, et nooh nii need nüüd ka lähevad, nii nagu ma mõelnud olen, tglt see asi ju nii ei ole... Kardan, et ma võtan asju liialt pähe ja liialt tõelisena, nagu need plaanid täituksid homme.. feil.. ma tean!!
Aga jh, hetkel on tunne, et olen terve oma elu elanud roosade prillidega ja kuskil vati sees redutanud.. Kaitstuna maailma halbade asjade eest, nüüd vaikselt roosa kaob ja asendub mustaga..
Aga kasutades häid väljendeid praeguseks ka lõpetan, et siis
elu on ikkagi lill ja muruniidukid võivad tead-küll-kuhu käia
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar