Jõulupidu

Palju üritusi on möödunud. Pole varem bloggerisse jõudnud.

Esmaspäev:
Pärast magamata ööd läksin kooli. Esimeste tundide ajal panime Gertuga esinemist kokku, aga proovideni me siiski ei jõudnud.
Kui väikestel oli jõulupidu, siis küsisime me ennast inglise keelest ära ja läksime aula ette korda pidama. Siis mingi tunni ajal pidime me laudu ja toole vedama. Mul hakkas siis kurk täiega valutama ja ma käisin klassides vett joomas:P
Lõpuks pärast ma ei tea mitut nädalat, sain ma oma testi tulemused psühholoogi käest kätte.
Meil jäid kehalised ära, sest Lea tahtis oksjonit vaadata.
Ma läksin bussiga koju.
Kuulsin, et Kalle ja dire vahel oli koti sukapükste peale rebimiseks läinud.
Terve jutt siis selline, et laadast jäi üle kilekoti täis sukapükse. Number 2 oli minu teada suurus. Alghind oli 50.- Keegi ei tahtnud osta. Kristjan ütles siis Kallele, et osta ära. Kalle ütles, et kui sa need jalga paned, siis ostan. No Kristjan panigi need jalga, aga tõmbas teksad peale ja läks lavale. Kalle ütles, et tee rihm lahti. Kristjan tegi ja Kalle tõstis hinda 25.- Siis ütles dire, et võta rihm ära. Kristjan võttis ja dire tõstis hinda 25.- Ja nii nad siis tingisidki 25.- kaupa kuni Kalle 500.- need ära ostis.
Ma ei kujuta ette, mida ta nendega teeb, sest nr2 on ju nii lühike number.

Teisipäev:
Ma ei viitsinud hommikul kooli minna. Enesetunne polnud ka kõige parem, aga lõpuks ikkagi läksin, sest ma ei tahtnud teisi alt vedada. Ühiskonnast vaatasime natuke filmi ja siis läksime 8.45 Kaisa ja Gertuga aulasse. Seal oli klassivanemate ja ÕE liikmete vastuvõtt. Direl oli pikk kõne. Siis esinesid õpilased veel kaua ja siis oli ka mingi näksilaud vms. Pärast väljumist sai igaüks endale ukse tagant kommikarbi.
Siis kunagi tegime jälle esinemise värki.  Peale tunde käisime Gertu ja Keidiga linnas ja ostsime süüa. Läksime kooli tagasi kaarte mängima. Mingi aja peale tuli Marka ja siis veel rahvast nii et igav meil ei olnud. Kell pool 7 panime me riidesse ja 10ne eest 7 läksime lava taha. Me mõtlesime, et kell 7 hakkavad need klasside esinemised peale, aga tuli välja, et enne olid hoopis mingi 15-20 laulu, me oleks igavusest sinna lava taha magama jäänud. Laulmine sai läbi mingi pärast poolt 8-t. Ma mõtlesin enne esinemist, et äkki on pärast pidu mingi disko või selline värk, sest pole ju võimalik, et see 3 tundi kestab, aga siis kui nad nii kaua laulsid, siis mõtlesin, et kui nad nii laulmistega jätkavad, siis on täiesti võimalik ka ilma diskota 3 tundi täis saada.

Ma mõtlesin, et äkki on meil igav esinemine, aga ma ütleks, et viimaste seas me nüüd küll ei olnud, sest meil vähemalt naerdi 2-es kohas. Ühed lihtsalt lugesid oma teksti ja vot too oli küll igav. Ja nad lugesid nii kaua:S
Kõige paremad olid minu arvates see Kiviaja oma ja Sparta sõdurite oma. Seal ikka naerdi kogu esinemise vältel.

Mulle meeldivad sellised inimesed, kes julgevad esineda. Suva, mis minust pärast arvatakse, peaasi, et vähemalt sel hetkel nalja saaks. Ma olen endal küll margi igat pidi täis teinud nii et mul on tõesti suva, mida ma tegema pean. Ma olen terve kooli ees esinenud igasugustes kostüümides.
Ja jõulupeol meeldis mulle veel see ka, et nii mitmelgi esinemisel olid ülekaalus poiste osakaal. Mõned olid ainult poiste etendatud. Neil oli suva, mis neil seljas oli ja nad nautisid oma esinemist. Ilmselt sellepärast meeldis ka publikule nende esitus kõige rohkem

Ja mis mulle meelde tuli on see, et mulle ei meeldi kui inimesed alt ära hüppavad. Algul lubavad, aga pärast on keegi neid ümber veennud ja nad ei tahagi tulla. Jah sul endal on hea, ei pea esinema, aga mis nendest saab, kes ikka julgevad esineda. Olgu kui on mingi tähtis põhjus, mida sa algul ei teadnud, siis on see loobumine lubatud, aga ütle siis kohe ära, mitte päev enne esinemist.
Mul oli nii crappy olla, aga ma ei tahtnud teistele !¤#%&%¤/(/)&% keerata ja tulin ikka kohale. Kui mul seda esinemist poleks olnud, siis poleks ma üldse sel nädalal kooli tulnud, aga austusest teiste vastu ma tegin seda. Ma ei saa aru, mida teised mõtlevad. Kui ma eile koju jõudsin, siis mul pea lõhkus täiega, nina oli kinni, selline rammetus oli, et ei jõudnud kõndidagi ja palavik oli ka. Muidugi ei saa mainimata jätta ka kurguvalu ja seda, et mul oli hääl ära, aga MA IKKAGI ESINESIN, hoolimata enesetundest. Ma arvan, et seda saab lugeda võimeks ennast tahaplaanile jätta. Vahel ajab see oskus mind hauda, aga sellises olukorras on see tänuväärt oskus.
Ja ma isegi ei hakka vabandust paluma neilt, keda solvata võisin, sest keegi pidi teid paika panema. Ja kui te solvusite, siis te olete seda pahameelt väärt, sest praegu solvusid ainult need, kes ongi sellised paar-tundi-enne-esinemist-hüppan-alt-ära-ja-tsillin-niisama-mind-ei-huvita-mis-teistest- saab tüüpi isikud!

Kolmapäev:
Ärkasin kell 8. Ilmselt oli põhjuseks kooli režiim, sest ma ei imestaks, kui ma kell 7 oleks ärganud. Kui ma haige poleks, siis ilmselt oleksin nii vara ka ärganud. Vaatasin telekat ja sõin. Sõin sisse ka ohtralt ravimeid, sest laupäeval on uus esinemine. Ja sinna lähen ka haigelt kui muud moodi ei saa.
Ma magaks hea meelega, aga und ei ole. Mingeid häid filme ka mitte.