Lõpetasin täna Paulo Coelho raamatu "Veronika otsustab surra" lugemise. Ma ei tea miks, aga mulle meeldis see raamat rohkem kui sama autori "Alkeemik". Võibolla on põhjus selles, et ma loen parema meelega armastusromaane. Või läks hinge peategelane ja tema elutahe. Kuidas ta ennast aja jooksul tundma õppis ja avastas. Või üldse see sündmustik ise. Kuidas meie maailm on nii keeruliseks kujunenud, et kergem on selle eest peitu pugeda ja elada kohas, kus ei keelata ja ei kästa midagi teha.
Aga isegi siis kui tunned, et maailmas pole mitte midagi, mille pärast peaksid elama võib täiesti ootamatult see elamistväärt asi su ellu tulla.
Ja pole mõtet oma aega siin ilmas raisata, sest sa ei tea kunagi, millal saabub sinu lõpp. Sa võid arvata, et mul ju aega veel on, aga see ei ole kindel. Arvatakse, et noorte inimestega ei juhtu midagi, aga ometi on ju neid, kellega juhtub. Nii palju on toimunud ka kasvõi liiklusõnnetusi, kus ohver ei saanud midagi teha, et oma elu päästa.
Igatahes on "Veronika otsustab surra" lugemist väärt raamat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar