Täna siis oli inkas KT. Mul ei olnud meeles, et töös ka sõnad tulevad, aga umbes panin nood ära. Ebareeglipärased sõnad läksid ka veits võssa. Sellega oli ka hull kamm, et kus ma istun. igaüks tahtis mind enda kõrvale. Jajah, mul on nüüd raudselt kõik õige. Vahepeal õpa küsis, et kas ma spikerdan, et mul on nii kaval nägu peas. Ma täiega imestasin, ütlesin, et naeran Sandrit:D
Olime Markaga täna korrapidajad. Üldse sellel nädalal. Keidil oli täna midagi viga. Elu kahtlaselt käitus. Küll oli tal häda meie koristamisega, et me koristavat halvasti, siis ma ütlesin, et ega ma ei pea teiste tagant koristama. Kati ütles, et nemad küll pidid. Ma jälle, et te ise tahtsite, tegelikult te ei pidanud. Prügikasti nad ka neljap. välja ei viinud. Eelmisel nädalal polnud nad üldse prügikasti välja viinud ja siis Keidi hädaldab meie kallal. Tegelt ta teab küll, et tal vedas, et Kalle ei saanud teada, sest kui me nüüd jätame välja viimata, siis me saame nädala juurde. Kallel mingi hull süsteem. Eelmisel aastal kh. Ma just tulen kooli ja Kalle klassis, ütleb, et miks teil prüka välja viimata. Ma et, ma just tulin, et me pidimegi hommikul viima.
Kalle: Ei-Ei nädal juurde.
Ja siis järgmisel nädalal ütles, et teil juba üks hoiatus oli. Et nagu me pm. oleks teise hoiatusega nädala juurde saanud. Segane ma tean, aga jh, tglt oli meil esimene hoiatus. Poistele tegi küll hulle erandeid. Klass oli hullult koristamata mingi 3 päeva ja enne klassijuh. tundi tehti korda. Ega ei ole midagi onju:S
Mul tuli meelde täna, et geo õpa küsis eelmisel tunnil, et kus teil need läänemere lehed on. Me vastasime, et me pole neid saanudki.
Õ: Olete küll, ärge valetage!
Klass: Meile ei ole neid antud!
Õ: Päriselt ka või, ärge ajage. Saite küll!
K: Ei saanud.
Õ: Saite jh. Kas ma tõesti siis ei andnud neid teile? Ma ei tahaks seda uskuda.
Pm. Ta raius mingi 5 min. et me pole neid saanud kuni lõpus andis need meile, aga kokkuvõttes ei uskunud ta ikka, et ta meile anda unustas.
Ma lähen nii närvi. Kirjuta siis ülesse kuskile või midagi. Ära hakka kohe teisi süüdistama. Ega sa mingi imelaps ei ole, et kõik sinu järgi käib.
Aa ja mulle tuli meelde, et Keidil käis veel mingi hormoonide möllamise teema. Ajas mind närvi sellega. Ise ei teagi mida see tähendab ja siis ütleb, et mul hormoonid möllavad, et ma olen nii närvis. Ei tea jh, kust otsast ma NII närvis siis olin. Narsin veel tema üle. Mulle tundub hoopis vastupidi, et temal hormoonid möllavad. Tujud kõiguvad koguaeg. Vahepeal on hea tuju, siis on mingi kiusamise tuju... Ainuke lohutus on see, et ta tujud on mööduvad. Äkki homme on tal parem tuju.
Halja küsis me käest kuidas eesti keeles sõna satuvad kirjutatakse, kas satuvad või sattuvad? Samal ajal kirjutas tahvlile sattuvad. Suht naljakas. Aga jh, pole siin naerda midagi, kui Kärol ükskord geo tunnis küsis, et kas Soome on ka riik, siis pole mul enam midagi imestada. Üleväsimus. Mis tuletabki mulle meelde, et peaksin ise ka magama minema.
Aa ja homme siis Tartusse. Peale Pandat Võrru isaga ja sealt Tartusse. Aa ja täna sain ma ju teada, et kolmapäeval kell 1 tuleb meile keegi Saksamaast ja selle kultuurist rääkima. Mul on niiiiiiii..... kahju, et ma sinna ei saa minna, aga midagi enam muuta ka ei saa, sest emps võttis juba vaba päeva ära. Ma ei saa aru, miks ei räägi õpetajad varem selliseid uudiseid. Kalle võiks ka rohkem kuulata, tihti on nii, et me saame viimasena teada ja mingite ajaloo-esta õpetajate kaudu. Aga mul õnneks tuli isale hea idee, et ta filmib seda loengut. Sest mul pole teiste käest ka mõtet küsida. Ma saaks heal juhul nende käest 15% tervest jagatud infost kätte. Ja seegi on väga heal juhul. Tõenäoliselt piirduks see 5%-iga, sest arvan, et neil hakkab seal igav ja siis hakkavad nad lollitama ja nii ongi:D Nii lahe, olen juba mitmest kohast kuulnud seda väljendit "ja nii ongi" Teglt sai see alguse Ženja Fokini käest, minu arvates, sest tema ütles koguaeg ja ütleb siiani seda Stiilipäevikus.
Olen viimasel ajal märganud, et mul on megahüpergiga nunnu, armas ilus kass. Ema oma on ka armas, aga see enda oma on ikka kõige ägedam.
Mul on käelaba peal mõlemal käel 2 veresoont täpselt sama koha pealt paistes, või noh tungivad esile. Siin arvutivalguse käes näen ma välja nagu mingi keskealine.
Enda arvates oli mul täna armas soeng. Meenutas Alice-i soengut. Kusjuures ma ei kasutanud ei geeli, lakki ega ka vahtu. Mitte midagi ei kasutanud. Magades ise läks selliseks. Hea soeng mul onju, ei pea hommikul kammimagi. Aa ja ikka püüab mu soeng tähelepanu. Ikka veel on keegi, kes pole seda märganud. Täna oli selleks siis Piret ja minu arvates ka Tiina ning Monica ka, aga nad ei öelnud midagi. Nad olid kaugemal ka.
Millegipärast tuli mul täna hästi palju asju minevikust meelde. Häid mälestusi tuli meelde. Tore! Ilmselt on see seotud eilsega kui mul vend külas käis ja mingid vanad pildid tõi, kus ma olen umbes meetrine, meil on veel 2 kaukaasia lambakoera, empsil sama hea soeng kui Puhmal ja vend kõhnem kui nuudel. Aga ilusad pildid on ei kurda. Eriti eredalt on mul meeles see kui Tartus jõule pidasime mingi 10 aastat tagasi. Meil oli seda vahvlitorti, see, mida pappkarbis poest ostad, pruuni vormi sees, ja mulle too nii meeldis, et kui pilti tegime, siis mulle öeldi, et pane korraks see kõrvale, pärast sööd edasi, aga jäärapea nagu ma olin sõin ikka edasi. Nüüd ongi paar tolle jõulu pilti sellest, kus ma olen oma vahvliga.
Emps rääkis, et ma olin väiksena kõige tähtsam. Käisin kõige ees. Kui me autoga sõitma läksime, sapakaga, kujutate ette see oli enne mosset veel:P, siis mu emal on meeles üks hetk kui mul õde ja vend, kes olid nii 13-15 vist ja mina nii 4-5-ne, et nad olid auto ukse ees, aga ma siis viimasena jooksin nad kahte lehte laiali, et esimesena autost sisse saada. Kusjuures ma istusin keskel. Tead ma nii naersin sel hetkel kui emps seda meelde tuletas.
Väiksena korrutasin ma pidevalt sada äda- sada äda (nagu sada häda). Jälle naersin. See oli ka lahe kui ma kõndima õppisin. Meenutas seda nagu esimeses Jääaja filmis. Mul ka pere istus ringis ja ma siis tuigerdasin nende vahet. Nad jälle ütlesid, et mine emme juurde või mine issi juurde või mine enna juurde või kata juurde. Noh jah ma olin hoitud laps:D
Väiksena tegin seda pingviini kõndi, et käed selja taha ja selg ette kummardatud. Tõsiselt naljakas võis olla.
Ja kui ma juba Põlvas lasteaias käisin, siis ei olnud ma nõus üle tee minnes empsil käest kinni võtma, sest ma teadsin, et ta teeb seda ainult sellepärast, et ma auto alla ei jääks. Ta siis alati ütles, et aita mind üle tee. Algul jäin ma uskuma kah, aga mingi paari nädala pärast taipasin ma ära. Oh ja neid mälestusi on nii palju ju.
Põlvas oli mul essa või teise klassi jõulude ajal ükskord hääl nii ära, et ma ei saanud sosistada ka, aga ikka pandi mind mudilaskoori niisama maigutama.
Meil oli mussa õpal ükskord sünnipäev ja ta andis meile igaühele tüki šokolaadi. Me hakkasime siis laulma ja ta ütles, et oi jh, mul läks meelest ära, et šokolaad teeb kurgu (täpset sõna enam ei mäleta) paksuks/kreemiseks vist või midagi sellist ja ta lasi meil ukse taha minna vett jooma. Seal olid samasugune kraanikausside rida nagu meil Antslaski söökla ees on.
Kunagi oli meil lõunasöögi magustoiduks apelsin ja mu parim sõber ja pinginaaber Krislin ei söönud miskipärast apelsini nahka, vaid imes selle mahlast tühjaks ja viskas naha prükasse. Seal oli see suur roheline metallist prükka.
Me käisime alati nende metallist torude peal tireleid tegemas. Need oleks nagu vaiba kloppimise pulgad, aga ainult võimlemiseks. Umbes nagu rööbaspuud, aga üks metallist toru. Nagu tõkkejooks tõkked. Ja ükskord olid seal ühed suurema klassi lapsed. Mingi neljanda vist ja Krislin ja mina tahtsime nonde peale minna, aga nad ei lasknud. Ma siis ütlesin neile, et teate ma kutsun oma ema, ta on siin koolis õppealajuhataja. Ta ajab teid siit minema, ei usu või.
Siis ma olin nii tähtsust täis. Ja ma imestasin, et nad ei uskunud, sest ma olin juba nii teada tuntud kuju nii suurte majas kui ka algklasside majas ja kõik teadsid, et ma olen õppealajuhataja tütar.
Nende samade metallist torude juures oli mingi 1,5 meetrine kaldus tõus ja selle serva peal kasvasid puud. Nüüd on seal ilus suur staadion ja pole ei kallakut, puid ega ka mu sümboolseid tirelitõkkeid. Igatahes kasvasid seal vahtrad ja oli sügis ning need ajasid lehti. Ma mõtlesin siis, et püüaks neid omale pea peale. Ma pidin essa olema ja kui ma püüdsin, siis vaatasin taevasse seda lehte igatahes jooksin ma täiega sinna kallakusse sisse nii et mul eest tuli hammas ära. Mul oli nii mark, et ma läksin kuskile maja seina taha. Teised arvasid, et ma hakkasin nutma ja kutsusid õpetaja.
Oh neid lugusid tuleb meelde nii-nii palju, et ma ei jõuaks neid elu sees siia üles kirjutada. Aga good times-good times!
Lugesin just H1N1 kohta. See on siis seagripp nagu seda tegelikult nimetada ei tohiks, sest see ei saanud algust sigadelt. Aga jh, ma ei uskunud, et see asi nii tõsine on. Nagu mingi katk oleks lahti pääsenud.
Muide ma pean homme õpetajate käest allkirju minema küsima, et kas nad lubavad mind ära seoses kolmapäevaga. No Kalle kas sa ei võinud mulle lihtsalt märkida vabandatava põhjuse. Miks ma pean tõmblema nagu oleks mul kodused põhjused?
kthxbai
Ma just mõtlesin, et järgmisel nädalal on Noorkuu, aga ei, pean veel nädalakese ootama:S
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar