Need varahommikused emotsioonid said õnneks välja magatud ja see probleem lahenes ka veidi nii, et abi oli sellestki. Aga ma tunnen siiski, et minu sees oleks nagu midagi teistsugust. Hinges nagu kripeldaks miski. Mingi asi muudab mind närviliseks. Ma tunnen nagu keegi ei näeks minu sisse. Ma tunnen, et väljast näen ma hoopis teistsugune välja... muretu. Siia sobib täpselt lause, et sa ju võid mind näha naermas, aga hinges ma nutan.
Ilmselt kuhjuvad kõik pinged korraga kokku. Muud moodi ma seda seletada ei oska. Märtsiks on mul vaja Yfusse sissemakse teha ja mul on sellest koos täpselt 0.- Lisaks on igasugused mured kooliga. Ma võin ju naerda, aga siiski ei lähe mul meelest need mured, mis mind igal pool saadavad ja millest ma lahti ei saa. Ma ei saa neist isegi magades lahti. See on väga masendav tunne. Väga halb on olla ja sellest ei ole ka abi kui siia kõik ära kirjutan. Vbl isegi natuke paremaks läheb, aga siiski see on ainult arvutiekraan, millele ma oma muredest "räägin". Pidevalt on selline tuim olemine ja õnnistatud on need hetked, mil ma suudan oma mured unustada, kuid siiski tunduvad need nii üüratult lühikesed hetked. Nagu oleks 1 sekund rõõmu ja kuu aega muresid.
Eksamid on tulekul, õppimine kuhjub üle pea. Minu jaoks heade hinnete saamine muutub aina pingelisemaks. Need on siis 5-d kui keegi aru pole saanud. Vahepeal tahaks lihtsalt käega lüüa ja mõelda, et miks ma seda teen.
Ütlesin täna emale, et ma ei taha kooli minna. Ta sai minust täiesti aru, sest ta on ise selle süsteemi sees. Ta näeb kui raske on õpilastel ja mis mind hämmastab on see, et kõik teavad, et õpilastel on raske, aga samas mitte keegi ei muuda ka midagi. Õppekavad lähevad iga korraga aina raskemaks. Ja keegi ei tee mitte kui midagi. Ainult heietatakse pidevalt, et on jah raske, mis teha. Mu ema arvab, et see on ka üks põhjus, miks juuakse. Et mured ära unustada. Sest tegelikult tahavad lapsed head olla, aga kui see nende jaoks nii raske on ja nad seda teha ei suuda, siis viskab kõik üle pea kokku. Kõik pingutavad mingil hetkel, aga kui nad näevad, et see pingutus on mõttetu, sest tulemust nagunii ei ole, siis visatakse käega ja proovitakse need mured unustada.
Nädalavahetused lähevad ainult puhkamiseks. Ma pole enam suutnud ära õppida neid koduseid töid, mis on nt. neljapäevaks või kolmapäevaks antud. Ma ei suuda isegi teisipäeva omi ära teha. See tähendaks, et ma veedaks hommikust õhtuni õppides, aga ma ei suuda seda.
Ma tahaks nutta, et kõik enda seest välja saada, aga ma olen lihtsalt nii tühjaks pigistatud, et mingeid emotsioone ei ole. Jah, mega hea teil lugeda seda. Mingi mase jutt pidevalt, aga ma lõpetan oma postituse rõõmsalt. Proovin vähemalt.
Elu läheb ikka edasi ja mured mööduvad. Rõõmsad ajad on veel ees. Väärtustagem seda ja head, imeilusat, rõõmurohket sõbrapäeva lõppu teile, mu kallid lugejad!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar