Tänane päev oli hästi kiire. Koolist ma rääkida ei viitsi. Sama nõme kui alati.
Peale tunde läksime Tartusse. Käisime Kati juures. Käisin pilte ka tegemas ja siis edasi viis juba tee Võrru. Läksime mu õe ristiema juurde, kes on nagu super õmbleja. Väga proffessionaalne. Rääkisime lõpukleidist. Ma tegin oma venna pulma jaoks pruutneitsi kleidi ka tema juures. Ja mis mind väga üllatas ja heameelt tegi oli see, et ma ei ole selle kahe aastaga paksemaks läinud. Ma olen täpselt sama suur:D Kui välja jätta rinnaümbermõõt, mis on suuremaks läinud(hea-hea:P). Aga jh, saan öelda, et mu figuur on isegi paremaks läinud, sest ma olen pikemaks kasvanud. Ja ma olen koguaeg arvanud, et mul on laiad puusad, aga ei. Täpselt proportsioonis olen, väga hea uudis. Ja väga sujuvad üleminekud on, nt pihast puusale. Ei ole mingi kant:D Aive(õmbleja) ütles, et tal on mulle väga hea kleiti õmmelda, tänu sujuvatele joontele.
Aga aitab nüüd endast rääkimisest:D
Igatahes kui Võrust koju sõitsime, või no peaaegu koju, üks peatus oli veel. Siis filosofeerisin vanematega elu mõttest. Et miks me üldse elame. Mis on meie mõte? Sünnime, kogume varandust, saame targemaks ja sureme ära. Ja algab jälle uus ring. Kus on selle mõte? Kõike ei viitsigi siia kirjutada. Igatahes leppisime kokku, et mul vanemad loevad "Alkeemiku" ära ja siis räägime lähiajal uuesti elu mõttest. Filosoofid nagu me oleme:D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar