Life hates me

Eilne päev oli tore. Käisin Urvaste kiriku juures tuubitamas. Kujutate te ette, et ma olen siin 15, peaaegu 16 aastat elanud ja ma pole kordagi sealt alla lasknud:D Aga õhtupoolik oli lõbus. Msni vestlused on ikka sama toredad:D

Pool ööd vaatasin youtube'ist Kodus & Võõrsilit. Ma ikka ei saa kui armas paar Aden ja Belle on. Nii kurb on mõelda, et Belle sureb. Aga olgu, ma säästan teid sellest ja enam kodukast ei räägi. Ok vbl ainult siis kui see koht kätte jõuab, mil Belle sureb.

Leidsin uue bändi. Ok, minu jaoks uue. Kunagi olen neid kuulnud, aga siis ma ei huvitunud sellisest muusikast. Defrage on siis see bänd. Uus lemmik vist. Väga minu muusika. Eesti poisid ka kui keegi ei tea.

Pärast poole kiskus tuju väga halvaks, sest ma sain teada ühe asja. See inimene tekitab minus tõsiselt segaseid emotsioone. Minu ees käitub nagu kõik oleks korras, aga selja taga keerab sõna otses mõttes sitta. Ma ei saa aru, mida ma talle teinud olen. Ise raban kõigest hingest, et kõik korras oleks, aga millegi pärast tahab ta mu elu ära rikkuda. Ja see pole mingi teismeline draama. Pole mul mingeid suhte muresid. Aah... ma ei saa tõsiselt sellest inimesest aru. Ja ta ometi on täiskasvanu. Ta peaks samamoodi siis käituma ka. Ma ei tea enam kelle poole pöörduda ka. Ma kardan, et see teeks asja ainult hullemaks. Aaah, mul on nii sitt enesetunne praegu. Ma loodan, et hommikuks on kõik paremaks läinud. See kõik on nii masendav.

Nüüd on uni ka läinud. Kell on pool 5. Sellistel hetkedel ei ole elus midagi elamisväärset. Jah üsna head emotsioonid, mida sõbrapäeval omada onju. Ma ütlen, elu vihkab mind:'(