kolmapäev, 24. veebruar 2010

Ma tahan puhkust

Kõigest tahaks puhkust. Kui ma suudaks üheks tunnikski kõik mured ära unustada ja lihtsalt olla, siis see oleks super. Pidevalt närib selline rahutus. Ei oska olla kuidagi, ega midagi teha. Nagu selline kärsitus on, et teeks midagi, ükskõik mida, aga ei saa. Ja selle eest pole pääsu ka. Iga päev algab samamoodi. Kõik mu tegevused näivad mõttetud. Magaks ainult, siis saaks sellest kõigest puhkust ja pääseks eemale reaalsusest, aga kunagi saab ka uni otsa. Nii palju asju on vaja teha, aga ei suuda. Lihtsalt nii väsinud olen. Vaimselt just. Füüsiliselt võiksin ma ma ei tea mida teha. Ootusärevus on. Aeg möödub kuidagi nii kiirelt ja samas nii aeglaselt. Mõnel hetkel vaatad, et tunnid mööduvad aegluubis ja järgmisel on juba päev õhtus ja kui hakkad järgi mõtlema, et mida ma siis ikkagi tegin on vastus, mitte midagi. Ma tahan suve. Mitte lõpupäeva pärast, mitte Saksamaale mineku pärast. Vaid sellepärast, et siis ma saan puhata. Ma saan enda energiat taastada. Ma tunnen nagu ma oleksin end ära kaotanud. Ma ei oska end enam üles leida. See tunne tuleb välja ainult õhtuti, pärast kooli. Sest siis ei ole mul mingeid kohustusi, ma olen tegevusetult. Koolis on midagigi teha. Panna oma vähesed ajurakud, mis veel tööjõus on tööle ja õppida. Nii palju kui seda korraga, siis pähe mahub. Ma olen koolis hoopis teistsugune inimene kui väljaspool seda. Vähesed teavad sellist mind. Mul pole jõudu, et õppida. Ma ei kujuta ette kui ma oleksin nõustunud kõigile mulle pakutud olümpiaadidele minema. See oleks jube olnud. Tõenäoliselt poleks ma enam suutnud nende jaoks õppida.
Alles ma kirjutasin Laura blogisse, et ma sain oma mase olukorrast üle. Ma petsin ennast. See pole mitte kuhugi kadunud. See oli lihtsalt vahepeal mu meelest kadunud. Lugedes Laura emotsioone, tuli see kõik uuesti pinnale.
Vaheaeg on ka nii kaugel ja ma arvan, et see on liiga lühike ka, et oma endist mina tagasi saada. Ma ei imesta, miks õppivad inimesed enesetappu teevad. Aga ma tean ka, et pole mõtet oma elu ära visata lihtsalt hetkelise raske perioodi pärast. Kunagi tuleb parem aeg.

Kommentaare ei ole: