Maffia pere

Oh, nüüd pean kahest päevast korraga kirjutama, sest millegi pärast eile netti ei olnud enne mingit 10-t vist ja mu ema oli kah mu arvutis, sest ta ei võtnud enda oma kaasa nii, et ma ei saanudki arvutisse.

Aga jh, et siis eile ühiskonnast tahtsime filmi vaadata, aga ei saanud, sest kaheteistkümnes klass oli selle ära lõhkunud või midagi. Igatahes pidime tolerantsuse kohta filmi vaatama, aga sellest ei tulnud midagi välja. Kiilus kinni. Siis sai õpa ka nii tigedaks, et vajas mingi 10 min. rahunemiseks aega ja täna siis ajaloos ütles, et ta ei taha meiega enam tükk aega filmi vaadata. Ma ütlesin, et ega me ju süüdi polnud ja siis tunnistas, et ei olnud jh, aga mul on sellest lihtsalt halb mälestus või midagi. Mina ei tea. Kunstis lõpetasime Kaisa joonistamise ära. Teistes tundides vist midagi erilist ei olnud. Venes oleksime peaaegu käskiva kõneviisi peale töö teinud, aga keegi ei tahtnud teha ja seega tegime täna. Ja esta lisaõppest saime ära.

Täna siis tegime tööõpetuses süüa. Mingi brolieri- ja juustupirukas vist oli. Mingit kastet oleks juurde vaja olnud. Tegelikult ketšup oleks ka sobinud. Siis oleks parem olnud. Kuna meil jäi tainast üle tegime keelekesi. Nendel polnud midagi viga.
Venest tegime selle sõnade töö ja tegelt oleksime vist mingi ankeedi pidanud tegema, kui me oleks eile need sõnad ära teinud, aga me tahtsime täna teha, siis jäi ankeet vist ära. Ma ei saa aru, miks meie kool nii imelikke asju teeb. Homme peame õpetajat joonistama ja täna siis mingi keelte nädala pärast venes hindelise töö tegema. Ajaloos midagi erilist ei toimunud. Söömas käisime ka, aga kõht oli väga täis sellest hommikusest kanapirukast. Vahetunni lõpus lendas meile lind klassi. Suutis mu laua ka täis lasta, ei no tore! Teised ütlesid, et see oli kättemaksuks, sest ma tegin akna pärani lahti ja lasin tal välja lennata. Teised tahtsid ta kinni püüda. No nad poleks seda lindu nagunii kätte saanud ja pealegi pole vaja linnule stressi tekitada(minu maailmapäästja mõtteviis oli see viimane :P)

Aga jh, see selleks. Vahetunnis kirjutasime tahvlile oma maffia pere liikmed. Ma olin Urvaste paavst. Kes ei tea, siis ajaloos oli meil just olnud maffia teema ja Kalle oli käskinud Kärolil teada saada Hitleri pärisnime. Ja õpa siis küsis, et äkki ta tahtis teada saada selle Antslas ringi tiirutava "Hitleri" pärisnime, aga me ütlesime, et ta tahtis ikka selle päris Hitleri oma. Tuli välja, et Adolf Hitleri pärisnimi on mingi Adolf Shickelgruber, või midagi sellist, õpetaja polnud ise ka kindel, kas kirjutab õigesti.

No ja Kaisa kirjutas siis tahvlile, et kes meil Antslas elavad. Nendeks oli Hitler, Lenin ja Russian Maffia ja lisaks on veel Al Capone'i autopesula. Tõsine maffialinn meil siin.
No ja kuidagi said kõik endale hüüdnimed. Ma proovin neid meelde tuletada.

Okei Enarit ja Rauli ei mäleta, eks homme tuleb uued mõelda, sest Andi kustutas nood tahvlilt ära. Otsustasin, et siin avalikus blogis ei avalda neid nimesid, sest ma ei tea, kes mu blogi loevad ja ma ei usu, et kõik me klassist tahaks, et nimed avalikult üleval on nii, et kõik neid lugeda saavad. Seega nimesid ei kirjuta.

Mis siis täna veel. Panin just Yfu asjad kokku. Homme saab ära saata. Lugesin ka Yfu kodulehte, et sel aastal annab mingi Saksamaa firma välja stipendiumi 48 000 oli vist ilma keelelaagrita ja 51 000 oli keelelaagriga. See oli siis neile, kes Saksamaale õppima tahavad minna. See on üle poole vaja minevast rahast... nagu wow.... Ja see pani mind mõtlema, et kui ma saaksin selle stipendiumi endale, siis ma vast jõuaks veel raha kokku saada, et järgmisel aastal minna, sest kui ma Lauraga rääkisin, siis ütles ta, et ta läheb enne gümnaasiumi Norra, sest siis ei lähe asjad meelest ära ja tglt siis pole vaja kahe klassiga harjuda ka. Laura jutt pani mind muidugi mõtlema ka. Ma muidugi ei tea, mis mu vanemad arvavad, ema ilmselt tahab, et ma ühe aasta ikka ennem gümnaasiumis käiks, aga võibolla mõtleb ta ümber kui kuuleb, et mul oleks võimalus selline stipendium saada. Aga esmalt peab ootama, kas ma üldse Valimispäevast edasi saan.

khtxbai

Decisions-Decisions

Täna hommikul oli varajane ärkamine. Pool kuus oli vist. Igatahes siis viisime ema tööle ja ma proovisin magada kooli sõitmise ajal, aga ma ei saanud. Und ei tulnud. Koolis avastasin, et ma olin kingad koju unustanud...tore... Aga tglt vahet ei olnud, sest väljas porine ei olnud. Tundide ajal midagi erilist minu mäletamist mööda ei juhtunud. Noh peale keka muidugi. Kekas jooksime 2 ringi soojendust ja tegime venitusi ja soojendusharjutusi. Siis hakkas vihma veel hullemini sadama ja nii rõve ilm oli. Siis jooksime 2 korda teatejooksu terve ringi peale. Ja siis oli hinde peale 6 min. jooks. Mul hakkas vahepeal niiiiiiiiii halb, et ma oleksin oksendama hakanud. Teise ringi lõpust 300 meetri sirge peal oli jõhker vastutuul. Kasutan Keidi väljendit, et me oleks nagu Alaskal kuskil lume sees sumbanud, sest joosta oli võimatu. Igatahes viimase minuti ma proovisin joosta kiiremini ja kui olin mingi 100m nii ära jooksnud, siis hakkas mul hullult halb ja ma kõndisin, sest muidu oleks ma ilmselt pildi taskusse visanud. Igatahes oksendama oleks ka peaaegu hakanud.

Sellist oksendamise tunnet on mul olnud peale tänase keka ainult 1 kord ja sedagi siis, kui ma esimest korda Urvaste kiriku juurest tollest Kuldre poolsest mäest üles sõitsin...ilma kõndimiseta... Siis ka isa rääkis, et ma pingutasin liiga palju ja süda ei jõudnud tööd teha, et keha siis andis märku, et ma rahulikult asja võtaks ja üle ei pingutaks, ma ei teadnudki, et seda võis tavalises kekas ka juhtuda. Lõppude lõpuks, kui palju me ikka pingutame? Tundub, et siis pingutame kah.

Peale kekat saime ära, sest vastama me ei pidanud ja vihma sadas ka nii rõvedalt. Riietusruumis passisime mingi 20 min. enne kui riideid vahetama hakkasime. Mul läksid juuksed vihmast ikka suht lokki, aga pärast kammimist olid ilusad lained. Siis ma mõtlesin tükk aega, et kas ma lähen bussiga koju või lähen isaga, sest tegelt mul oleks muidu koolis ka tegevust olnud, aga otsustasin ikka bussiga tulla, sest siis sain puhata. Vahepeal mingi 7-8 vahel tuli jõhker unekas ja ma magasin veits. Siis ajab isa üles, et kuule mine voodisse. Mul oli nii, et ei lähe. Nüüd ongi mul elu sees ja und eriti ei ole. Kell on 1 öösel... irw.. Mul on režiim ikka mega sassis, aga vahet pole, mulle meeldib öösel üleval olla, siis on mega hea vaikus.

Enne kirjutasin seda ajaloo esseed ja ma ei viitsinud mustandit käsitsi teha, seega tegin selle arvutisse, ma mingi mõtlesin, et kui ma poolteist lehte saan kirjutatud, et siis lehe peal peaks mingi 2 välja tulema. Tegelt suht kaua läks aega, et see ükski täis saada, aga siis vahepeal lugesin netist uudiseid ja mõtlesin muid asju ja siis pärast oli hea kerge kirjutada ja noh imede ime kui kell oli peale 9-t mingi pool kümme, siis tuli mul hull kirjutamise hoog peale, hästi kerge oli teksti välja mõelda. Igatahes sain siis mingi ühe lehe ja kolmandiku täis ja ma veel mõtlesin, et kui ma käsitsi kirjutan, et siis jääb mul 2-st lehest puudu, et pean juurde kirjutama. Lõpuks kui käsitsi kirjutasin tuli kokku 3 lehte. Väga hea! Suht kerge oli seda kirjutada tegelt, kui nüüd tagantjärele mõelda.

Aga ma ei teagi, geograafia kontuurkaardi pean ära tegema, aga see läheb ruttu ja siis vist lähen magama.

Bye-bye

Memories are sometimes bad, too

Hetkel on ikka sad-sad tuju.

Ema sorteeris mingit kasti ja leidis sealt paar kaelakeed ja ütles siis, et mu vanaaema kinkis ka mulle ja mu täditütardele hõbeketid enne oma surma. Minu täditütardel on need alles, aga minul mitte, sest mul oli see ükskord kaelas kui tuttavate juures külas käisime ja seal olla ära kadunud. Too pereema küll ütles, et tema minu kaelas seda ketti ei näinud ja et ma olevatki ilma tulnud, aga mu ema võis vanduda, et ma läksin sinna kett kaelas.

Igatahes on mul tuju suht halb, sest mul oli vahepeal meelestki läinud, et me need ketid saime. Ja see oleks mul olnud viimane maine mälestus mu vanaemast. Sest ma olin väike kui ta suri ja eriti mingeid mälestusi mul temast pole. Seega on mul nii-nii kurb tuju, sest ükski teine kett ei asenda seda vanaema kingitud.

Oh ma ei teagi.

Aga täna päeval midagi erilist ma ei teinud. Hommikul aitasin õues isa veidi ja siis oligi lõuna ja pärast vaatasin 90210-i ja olin netis. Vahepeal tegin kodutöid ja just tulin saunast. Tahaks kellegagi rääkida. Ainult Nelega tegelikult. Tema mõistab mind paremini kui ma ise, vahepeal. Ja teda pole msnis ka.

And also mystery for you and happiness for me

Hakkasin just mõtlema ühe asja üle, aga te ei saa seda teada nagunii. See jääb ainult minu mõtetesse, sest kui ma sellest räägiks, hakkaks kellelgi ilmselt piinlik. Või ma ei tea. Suva see, aga jh mõtlesin siin, siis teemal a'la miks olen ma selline nagu ma olen. Heas mõttes. Mul ei ole mingit masekat. Lihtsalt keegi ütles midagi, mis mind mõtlema pani.

Olgu lugejate jaoks on see üsna segane tekst. Minu jaoks on see arusaadav. Pildi otsimisega on raskusi, sest see on nii mystery teema, et midagi ei saa rääkida kah. Seega lisan lihtsalt ühe ilusa pildi.

Suht mõttetu postitus tuli. Ma ei tea isegi, miks selle kirjutasin:P

Add the word drama to the list

Nojah, kui ma olin oma eelmise postituse ära kirjutanud, siis hakkas mingi hull draama pihta.

Ma ei tea, kas ma rääkisin, aga paar nädalat tagasi tutvusin ühe soomlannaga, kes on võib vahel olla väga pealetükkiv ja tahab, et asju tehakse tema moodi. No ja tema on/oli siis sõber ühe eestlasega. Aga see eestlane tahtis sõprust katkestada, sest see soomlanna solvas teda ise sellest aru saamata. Ühe sõnaga on asi väga segane. Soomlanna, siis palus mind, et ma räägiks selle, mulle täiesti võhivõõra, eestlannaga ja paneks talle aru pähe, et ta ikka tahab tema sõber olla.

Igatahes ei saa S aru, et nad ei ole enam sõbrad ja proovib ikka leppida. No tegime siis msn-is konveka ja värki. Noh ma olin siis vahendaja, igatahes suutsin ma talle aru pähe panna, et nad ei ole enam E-ga sõbrad.

Major drama ikka. Muide ma lugesin just üle, mida ma kirjutasin ja võib tunduda, et mulle see soomlanna ei meeldi. See pole nii. Minul temaga probleemi pole ja me oleme sõbrad.

No vähemalt üks hea asi on küll, et ma sain endale uue tuttava, selle eestlase.
Tänaseks on mu draama-mõõt täis.

Bb

By the way, maybe keegi märkas, et ma täitsin oma lubaduse eelnevast postitusest alates teemaga sobiva pildi lisada. Aa ja see inglise keele asi, vahepeal mulle lihtsalt meeldib inglise keeles rääkida, sest mu arvates on vahel nii moodi kiirem/kergem/loogilisem/ilusam jne. rääkida!

Beauty and boredom are the words of the day

Tänane päev on suht mõtetu olnud. Ärkasin mingi pool 11. Ema tahtis, et teeksin kohupiima kooki, seega tegin seda. Siis põhimõtteliselt oligi lõuna käes ja me "grillisime" šašlõkki. Õues oleks liiga külm olnud, seega küpsetasime kaminas liha. Pärast vaatasin telekat, DH-d ja GG-d. Mõtlesin, et kindlasti õpin mingigi osa ära, aga nüüd on jälle kell 9 ja ma pole midagi teinud. Netis otsisin ilusaid pilte, sain ka päris häid. Mõned oskavad ikka hullult hästi joonistada. Muutsin blogi kujunduse ära ja mõtlesin ka aadressi muuta, aga siis peaks ma kõigile jälle uue aadressi jagama ja ma ei viitsi seda teha. Proovisin blogi jaoks gimp-iga erinevaid pilte kokku sobitada, aga ma täiesti epic failisin selles ja seega jäi too ära ja ma otsisin mingeid mõttega pilte ja leidsin ka.

Mul tuli just meelde, et mu ema saatis mulle mingi kirja ja ma vaatasin oma postkasti. Tuli välja, et ta saatis mulle spam-i. Kuigi need on väga tüütud, saatsin need ikkagi edasi.

Lisan siis mõned ilusad pildid, mis ma leidsin siia ka, sest ma vaatasin, et lihtsalt teksti on suht igav pidevalt vaadata.


No jah, lisasin siis siia mingi hunniku pilte ja siis vaatasin, et neid on liiga palju ja kustutasin mõned ära. Ma ilmselt hakkan nüüdsest iga postitusega lisama mingi teemakohase pildi

Tore päev oli...

Nüüd tuleb jälle pikalt kirjutada, sest pole paaril päeval viitsinud siin käia.

PÜHAPÄEV
Hommikul siis mingi hakkasin Napoleoni kooki tegema, siis tuli välja, et seda on vähe ja ma pidin teise ka veel tegema. Päev otsa tegin seda. See ajas mind hulluks. Siis avastasin, et keedukreem maitseb nagu puding ja ma sõin toda veits. Õhtul siis läksime külla ja seal olime veits. Leenuga olime arvutis. Pärast koju tulles õppisin. Vaatasin veel telekat ja öösel kunagi sain magama.

ESMASPÄEVAL ja TEISIPÄEVAL midagi erilist ei juhtunud. Tunnid olid suht tavalised. Keka oli jälle väsitav. Esmaspäeva õhtul ma õppida jälle ei viitsinud. Vaatasin telekat, siis enne magama minemist õppisin, kunagi öösel. Teisipäeval oli suht samamoodi.

KOLMAPÄEVAL töpas oli jälle suht lebo. Praegu ei tule ka meelde, kas päeval midagi huvitavat juhtus. Vahet pole.

TÄNA
Noh tänasest saab rohkem kirjutada. Asjad on värskelt meeles. Et siis geost meil tööd ei olnud. Mussast sain tunnikontrolli nelja, nagu mida asja, viie sai ainult maksimumpunktidega. Ja mul jäi pool punkti puudu. Oleks võinud siis viie miinusegi panna. Keemiast saime tööd kätte. Ma sain viie. Füssast saime ka tööd kätte. Sealt sain ka viie. Tunni lõpust küsisin ära, sest ma tahtsin enne YFU-t söömas käia, aga kui klassist välja läksin tuli Laura vastu ja ütles, et pikk järjekord on. Siis läksime üles. Ootasime seal tumbade peal veits. Siis tuleb Pihelgas. Ta häält on juba üle koridori kuulda. Viis Yfukat oli ka. Ei osanud Pati nime hääldada:P Rääkisid hästi huvitavaid jutte seal, nalja sai. Matas olid Andre ja Mihkel suht lollid. Aga jälle naerda sai. Inglise keel oli suht igav. Pärast seda läksime Pandasse. Sealt saime pool tundi varem ära. Siis ajasime algul Keidi, Kati ja Markaga kultra ees juttu ja pärast olime Keidiga kahekesi. Rääkisime mingi mitu tundi, ei tglt vist nii kaua ei olnud. Igatahes rääkisime seal. Siis mingi Heiti sugulane lasi ka ringi seal.

Nüüd olen niisama netis. Õppida homseks eriti ei ole. Asjad tuleb üle ainult korrata. Ja pärast vaatan ilmselt telekat. Keidi rääkis mingist heast filmist, ei tea vaatab. Homme on ka suht tavaline päev ilmselt. Õhtul saan veits üksi kodus olla, vähemalt seni kuni mul vanemad Tartus on.

Aga ma ei teagi, midagi vist enam rääkida pole.

Bb

EDIT: Ja mulle meeldisid väga ühe YFU-ka väljendid, et täitsa puidus ja mul on jumala pohl. Nii lahedad. Võttaks ka enda sõnavarasse w?

Sellised need mu postitused siis on

Ma märkasin, et millegi pärast on mu postitused vääääääga pikad. Mulle meeldib asju täpselt seletada, aga tegelikult seda huvitavam on neid hiljem lugeda ju.

Või te ei arva nii?

Aga nagu muud pointi mul jälle pole.

Aah pikad postitused on huvitavad ja sisutihedad(ma kirjutasin selle just sisutigedad, irw, kirjutada ka enam ei oska)
aga lühikesed postitused on suht mõttetud:D

noh ma tõsiselt pean magama minema seega tsau.

Viimasel ajal on mul rohkem tegemist kui ööpäevas tunde

Pole vist siis teisipäevast alates kirjutanud. Ei see oli ikka kolmapäevast.

NELJAPÄEV
Igatahes neljapäeval oli mul väga paha olla. Hommikul ärkasin oli kõik normaalne. Koolis samuti. Aga pärast teist tundi hakkas mul järsku väga paha ja kuidagi kannatasin ma keemia tunni ära, sest meil tuli reedel kontrolltöö. Igastahes peale seda läksin kooliõe juurde. Seal ta kraadis ja katsus mu kõhtu ja küsis igasuguseid küsimusi. Näiteks küsimusele kust su kõht valutab pidin kolm korda vastama.

Õde: "Kas su kõht valutab siit?"
Mina: "Ei"
Õde: "Aga kust siis valutab?"
Mina: /näitasin kust kõht valutab/
Õde: /katsub edasi, küsib/ "Kas su kõht valutab siit?"
Mina: "Ei"
Õde: "Aga kust siis?"
Mina: /jälle näitasin talle/
Õde: "Aga kust sul veel valutab?"
Mina: "No sealt valutabki kust ma näitasin"

No issand kui naljakas mul seal oli. Ma oleks peaaegu naerma hakanud. Ma hakkasin praegu kahtlema sõna naljakas kirjapildis, et kas see on õigesti kirjutatud. See meenutab nii sõna kajakas. Ilmselt üleväsimus. Kui postituse lõpetan lähen magama.

Nii siis küsisin ma mingit valuvaigistit ja ta andis. Võtsin, siis selle vetsus ära, sest kooliarsti ruumis kraanikaussi polnud ja läksin tundi tagasi. Algul mingit muutust polnud. Ja ikka aina hullemaks läks. Süda läks pahaks, iiveldamise tunne tekkis. Lihased valutasid ja kõhuvalu läks ka suuremaks. Pool füssa tundi kannatasin ka ära ja siis küsisin õpetajalt, et kas ma isa juurde võin minna, et äkki viib ta mu koju. Õpetaja lubas öeldes, et ma näen haiglane välja. No kammoon, mis ta arvas, et ma ise ei tunne ennast haiglasena v? Et ta peab igaks juhuks ütlema, et äkki ma ei tea. Meenutab veidi seda kui kellelgi on midagi riiete küljes, et õu kuule, sul on niidijupp pluusi küljes.

No isa juures ma passisin mingi 15 min. Ta oli nõus mind koju viima. Ma siis ootasin kuni kell vahetundi läks, sest ma ei tahtnud tunni ajal klassi minna muidu oleks kõik pärima hakanud. Vahetunnis läksin, siis sinna ja võtsin asjad ja tulin ära. Kodus selgus, et see valuvaigisti oli toimima hakkanud, mingi poolteist tundi hiljem, no okei ja ma ei tundnudki(jälle kahtlane kirjapilt) end enam halvasti ja ma oleks võinud ka kooli tagasi minna. Ma seda isale ei öelnud, sest kes ei tahaks endale poolt vaba päeva saada? Pärast oli muidugi kahju, sest Panda oli õhtul, aga noh jh.

REEDE
Reedel oli kõik korras. Tegin kontrolltöö ära. Tundub, et ma saan viie. Ma pole vist elu sees nii palju keemiat õppinud, mis on muidugi väga hea. Kolmapäeval õppisin 2 tundi ja neljapäeval vist sama palju. Bioloogiast oli tunnikontroll, pooli asju ma ei osanud, sest ma ei lugenud neljapäeval õpikust seda peatükki läbi. Õnneks lubas õpetaja meil poole töö pealt mingit pilti vaadata, kus olid vastused olemas, seega ma loodan, et saan viie. Matast oli mingi uus teema. Ja sain teada, et teises mata tunnis pidi lühikontrolltöö olema selle teema peale, mida nad neljapäeval, siis kui mind ei olnud õppisid. Õnneks oli teema ülikerge ja ma sain viie. Õpetaja kontrollis kohe ära ka. Kirjandusest kuulasime maki pealt muusikat. Hästi ilus oli. Mulle väga meeldis too muusika, kuigi esimene kolmest loost oli suht kahtlane. Siis pidime kirjutama iga loo mõtte ja mis emotsioonid tekkisid. Esimese loo kohta pidi kirjutama, et mida tähendab meie jaoks vaikus.
Mulle loovtööd meeldivad seega ma arvan, et ma saan viie. Vahetundide ajal kirjutasin inka kodust tööd maha, sest mind jälle ei olnud kui nad seda tunnis tegid. Mingi mõistekaart oli, mida pidi täiendama.

Reedel oli ka rebaste retsimine. Mina vaatama minna ei viitsinud, kuigi oleks võinud, sest pilte on suht vähe üles pandud ja tundus olevat lõbus.

Pärast tunde käisime raamatukogus ja võtsime Jaan Krossi "Wikmani poisid". Keidi õele oli Piret(raamatukogujuhataja) öelnud, et "Wikmani poisid" on tüdrukutele igav ja soovitas talle teist kooli teemalist raamatut, aga kui meie läksime, siis ütles Piret, et kõik Tartu kooli üheksandikud loevad "Wikmani poisse", et me peame ka, mis siis, et see igav on. Keemia õps oli ka seal ütles, et ta võib enda kapsaks loetud "Wikmani poisse" ka laenata. Kindlalt me tahame. Veel ütles ta, et ärge siis hakake mulle neid vesiniku või magneesiumi või mis iganes asja pomme tegema. No ta ütles kindla aine, mul lihtsalt pole meeles, mis see oli. Ma ütlesin, et kindlasti hakkame. Veel soovitasid nad pühapäeval ETV-st vaadata neid Wikmani poisse, sest see sari pidi nüüd hakkama. No eks vaatab, mis saab. Keemia õps ütles veel, et seal näitlesid mehed, kes nüüd on juba pensionärid, aga omal ajal olid väga ilusad. Aa okei siis, mis see mulle midagi annab?!

Peale rampsi läksime linna Markaga. Ostsime Tarest Rõuge burksi. Elu hea oli. Hind oli jälle alla läinud, mis on hea. Siis ootasime mu bussi ja käisime poes juua ostmas. Väljas tegime jälle marki täis jalutades ühest kohast teise ja jäädes just ühe auto juurde seisma, kus üks kindel isik sees istus. Pärast kui auto minema sõitis oli ikka elu mark, sest nad vbl kuulsid meid, sest aken oli vist lahti. No suva too. Koju jõudsin ka suht normaalselt. Õhtul midagi erilist ei teinud.

TÄNA
Hommikul ärkasin hiljem kui tavaliselt, aga elu mõnus oli välja magada. Siis tuli meile üks külaline, kes nurjas suht mu plaanid ära. Pärastlõunal panin pinde riita ja vaatasin Kõmutüdrukut ja siis tegin Kräsupea kooki, mitte küpsistest vaid seda koogi varianti. Käisin saunas ja õhtul just siis kui ma arvasin, et mu õde nagunii enam külla ei tule nägin autot sõitmas. Kell oli mingi pool üheksa. No see rikkus mul jälle ühe plaani ära, aga suva, sest hea meel oli teda näha. Praegu ööbivad nad siin. Õhtul tegin veel lehttaigna taigna valmis. Homme hommikul teen Napoleoni kooki, sest homme õhtul läheme veel tuttavatele külla. Siis on homme saun ka ja ma ei teagi, mis mu õppimisest saab. Tõenäoliselt pean ilma teemasse süvenemata ära tegema. Mul on vaja veel "Wikmani poisse" lugeda, tööõpetuse salli teha, bioloogia referaat alustada ja lisaks veel tavaline õppimine, mis nüüd on selline, et iga päev on igast ainest mingi kodutöö. Aa ja mata õpa ütles, et nüüd hakkab meil igal reedel mingi töö olema. No jh, hea on hindeid saada, aga palju on õppida. Samas see valmistab mind Treffneriks ette, mis on väga hea. Homme on mul veel oma seriaalid vaadata. Otsustasin, et ma kavatsen vaadata nii palju telekat kui saan. Selles mõttes, et neid saateid, mida ma ikka vaadata tahan, sest ega mul varsti selleks nagunii aega ei jätku, sest muidu vahel olen ma need saated vaatamata jätnud mõeldes, et oh ma ju järgmist osa või kordust näen, aga kindlalt ma siis satun teleka juures olema.

Nojah, nüüd sai vist kõigest kirjutatud.

Aa ja õega rääkisime veel Tartu korterist, mis saab suurepärane olema. Ja ma olin meeldivalt üllatunud kui ta mind ikka Tartusse ootas, sest meil oli vahepeal üks väike argument. Mitte tüli, aga selline väike jama. Kuigi kui nüüd järgi mõtlen, siis ma ikka ei saanud aru, kas ta mind sinna tahtis. Ta lihtsalt küsis ja ma arvasin, et ta ootas mind sinna. Noh suva. Ma peaksin nüüd minema.

Kella vaadates märkasin, et ma olen seda postitust tund aega kirjutanud. Kui pikk see siis on?

Bye-bye

Kas on siis nii raske teiste pärast rõõmus olla?

Tänane päev oli elu jama.

Mind ajab tõsiselt närvi õpetajate oskamatus ja saamatus. Ja see, et õpetajad kedagi eelistavad. Täna ajaloo tunnis ma vastasin ja meil õpetaja paneb mingeid plusse ja miinuseid, et kui valesti vastad, siis saad miinuse ja õigesti, siis plussi. Või kui mõni asi on kodus, siis saad miinuse. No ja mina siis vastasin õigesti ja siis õpetaja ütleb, et noh sul tuleb hinne kokku, et sa saad 4, sest sul on üks miinus. Mul oli siis nii, et mida?? mul pole sel aastal miinust olnud. Tema siis jälle, et oled küll saanud. Mind ajas ikka tõsiselt vihale juba. See ei ole normaalne. No ja siis see, et tervel klassil oli mingi, suva see, et nelja said, hakka nutma ka veel.
See viimane lõi mind ikka täiesti pahviks. Kas nii halvasti, siis sõpradesse suhtutaksegi või? See lause tegi tegelikult väga haiget. Hiljem kui koju teel olin mõtlesin selle üle pikalt järele ja leidsin, et inimesed ütlevad märkamatult asju, mis on solvavad. See on nende jaoks juba nii tavaline, et nad enam ei mõtlegi selle üle. Arvatakse, et noh me oleme ju sõbrad ja küll ta aru saab, et me nalja tegime, aga ei, isegi nalja ei tohi nii teha, et see on halvustav.

Siis mõtlesin veel üle, et miks on see nii halb kui keegi püüab õppida oma võimete järgi? Miks pidevalt halvustatakse neid, kes hästi õpivad? Kas neid ajendab kadedus? Ilmselt küll, sest kui ise ei oska, ega siis keegi teine ka ei või paremini teha kui tema. Miks see nii on? Miks ajast aega, keegi kunagi kaotada ei oska? Keegi ei ela kaasa sellele, kellel elus hästi läheb. Miks on inimesed nii võitlus- või võistlushimulised?

Muide selle klassiga sobiks hästi näide, et kui nemad peaksid saama 3-e, aga õpetaja paneb 2-e(mis tegelikult on vastavuses minu 5 ja 4-ga), siis nemad oleksid küll tulihingeliselt õpetajale vastu vaielnud.

Ja mis puutub sellesse õpetajasse, siis ma pole tema juures ennast kunagi hästi tundnud. Midagi temas on, mis mulle ei meeldi. Ma ei tea, mis see on, aga midagi seal on. Ühesõnaga me ei klapi. Ilmselt on asi selles, et ta hoiab poiste poole peale. Toon ühe näite. Klassis on kaks õpilast, kes pidevalt tunnis lobisevad. Üks on poiss, teine tüdruk. Poissi keelatakse ja ähvardatakse isegi tunnirahuga, et kui üks pobin veel, siis lähed. Tüdrukut keelatakse samuti, aga pärast tüdruku viimast hoiatust(kui vait ei ole saad märkuse) saab tüdruk märkuse. Poiss ei lähegi tunnirahusse ja poisi viimast hoiatust(veel kord pobised, siis lähed) on korratud vähemalt 3 korda.

Ilmselt selline näide sobiks temaga. Olgu näitest on näha, et tüdrukut ähvardati leebema karistusega kui poissi, aga lõpuks oli ikkagi tüdruk see, kes karistuse sai. Tõenäoliselt viis märkus edasi klassijuhataja noomituseni ja võibolla ka vanemate teavitamiseni, aga poiss läks koju teadmisega, et tema võib teha, mis tahab ja midagi ei juhtu, sest kuigi teda hoiatati vähemalt 4 korda, ei saanud tema oma karistust kätte. Ta teab, et ta võib lobiseda nii palju kui tahab. Midagi nagunii ei juhtu. Aga miks ei pannud õpetaja poisile märkust, kui poiss tegelikult rohkem lobises?

Olgu nüüd sai seda õpetaja teemat piisavalt lahatud. Läheks tagasi minu eelneva mõtte juurde.

Miks peab sinul olema naabrist parem auto, telekas, külmik, töökoht ja minu puhul hinne? Ela oma võimete järgi! Tee seda, mida kõige paremini oskad. Las teised elavad oma elu, sest sa ei tea, mis võib tegelikult nende tegude taga olla. Sa ei tea, milline on nende kodune elu. Sa kohtud nendega vbl töö juures, õpilased koolis, kauaks? kaheksaks tunniks? vähem? rohkem? Sa ei tea tervet nende elu. Nende saladusi. Sa ei tea, miks keegi käitub nii nagu ta käitub. Aga tea, et neil on omad põhjused, miks nad nii teevad. Ära kadesta kellegi teise elu, sest sa ei tea, millised nad tegelikult on. Ära soovi kellegagi kohti ära vahetada. Sa EI TEA, kuidas nad käituvad siis, kui sind juures ei ole.

Aga mis mind tõsiselt hämmastas on see, et miks sa kellelegi halvasti pead ütlema? Miks sa teed teise tuju halvaks? Miks rikkuda kellegi päev ära? Sest näete, missugune mina olen, mulle jäi see terveks päevaks meelde. Siiani mõtlen sellest ja muud teha ei saagi. Terve kodutee mõtlesin. Siis oli ikka väga sitt tuju. Hea, et ma täna üksi sain koju tulla. Muidu oleks ikka väga jama olnud. Ja tõenäoliselt mäletan ma seda veel kaua-kaua, sest nüüd sai sellest terve postitus kirjutatud. Hetkel on tuju selline hall. Skaalal nagu öelda ei oskakski. Morn olen. Olen pettunud teistes ja eelkõige iseendas. Aga vähemalt tean, et ma pean end muutma. See on raske, aga asi mida tuleb teha.

Põhimõtteliselt terve postituse point on see, et ära ütle teistele halvasti. Ka mitte naljana. Sa ei tea, kuidas sinu öeldud lause teda edasi mõjutada võib. Sa ei tea, kuidas ta ennast tunneb tunni aja pärast, päeva pärast, nädala pärast. Võibolla ei lähe tal see ka kuu aja pärast meelest ära. Minul ilmselt ei lähe. Point on selles, et isik võib ju teha pähe lõbusa näo ja naerda selle üle, aga sa ei näe ta sisse ja sa ei näe ta valu. Mina samuti täna 10 min. pärast juba naersin, aga hinges valasin pisaraid. Vahel juhtus, et suutsin unustada kas või hetkekski, selle halva, aga siis tuli see jälle meelde.

Õnneks homme on Panda ja ma loodan, et seal läheb hästi, sest muidu on mu nädal ikka väga pees.

Terve mu postitus on õpetussõnu täis, seega alla kokkuvõtet vast tegema ei hakka!?

EDIT: Kui kodus rääkisin sellest miinuse asjast, siis vanemad ütlesid, et päris hästi ikka. Õpetajal on nii, et ma-tean-et-sa-oled-loll-aga-ma-ei-tea-miks-sa-loll-oled teema, ehk siis kui ma küsisin, mille eest ma miinuse sain, siis ta ei teadnud. Ja mu emale ei meeldinud see, et hoolsuse ja tarkuse eest üks hinne kokku pannakse, sest need on kaks täiesti erinevat asja, et kas asjad on kaasas või kas sa asju tead.

Kõne selgitus

Aa ja muide see kahtlane kõne.

Tuli välja, et Kaisa tahtis teada, kes on Liisu. Millegi pärast oli ta minu nii kontaktidesse pannud. Igatahes ei helistanud ta oma nubrilt ja pealegi ei helistanud ta ise. Ta lasi Sandral Gertu telefonilt mulle helistada ja küsida, kes ma olen.

Aa ja see, et ta alguses küsis kus ma olen ja ma vastasin, et kodus, siis seda võisin ma valesti kuulda, ja Sandra tegelt küsis, et kes sa oled. No ei tea mina. Vbl kuulsingi valesti. No suva see. Mis paneb, siis vale nimega mu numbri sisse. Sellepärast ma endale panengi ees- ja perekonnanimega numbrid sisse, sest pärast on mingi 10 samasugust hüüdnime ja saa sa siis aru, kes on kes.

Ok ma pean tõsiselt magama minema

kthxbai

Tänane epic fail ja homne tegusus

Issand kui feil päev täna oli. No algul ei olnud viga midagi. Tunnid toimusid tavaliselt. Mõnes oli väga lõbus. Mõnes oli igav. Mõni läks kiiremini, sest sai natuke innukamalt tööd tehtud ja mõni venis nagu tatt. Aga see selleks. Päeval juhtus ka seiku, mida avalikus blogis just ei räägiks. Seega jätan need oma suletud ja privaatsesse mõttemaailma. Pole neis seikades midagi imelikku, aga lihtsalt asjaosalised võibolla, ei taha, et neist ei-tea-kellele räägitaks. Las ta siis jääb.
Täna peale kekat olin tõsiselt väsinud, aga samas oli ka väga mõnus olla. Pidin bussiga koju tulema, sest ma tõsiselt ei viitsinud koolis passida seni kuni isal kursus läbi saab. Lõpuks selgus, et ma oleks kell kaheksa koju jõudnud. Mul on hea meel, et bussiga otsustasin tulla. Kodus ootas mind üllatus nähes ema vastu vaatamas. Tuli välja, et tema homme tööle minema ei pea. Veab tal!
Ja päeva nali oli see, et ma tegin õhtusöögiks kohupiimakooki, aga ma unustasin koogi sisse muna panna. No see oli nii epic feil. Mul on nii mark sellest isegi mõelda. Naljakas! Kuidas saab ilma munadeta kooki teha? No ma ei tea, millest ma mõtlesin. Igatahes maitsel polnud nagu viga, aga jh tulemuseks oli puder.
Pärast käisin netis ja vaatasin igasugused uudised üle ja mingi kell 10 hakkasin ma alles õppima. Nüüd on kell 11, mul on õppitud, blogi saab ka kohe täidetud ja ma saan magama minna.

Homme tuleb mul tegus päev. Mul on 8 tundi. Pärast seda pean perearsti juures käima ja tõendi saama ning peale seda on mul Panda registreerimine. Sellepärast jään ma aga bussist maha ja pean isaga tulema. Ning ma loodan väga, et ta homme 8-ni koolis ei kavatse passida. Igatahes kavatsen hakata bioloogia referaati tegema, sest see tuleb kunagi nagunii ära teha ja kodus mul selleks viitsimist ei ole.
Aga jh, ma loodan, et homme saan ma eesti keele lisaõppesse, sest sealt peaks varem ära saama ja siis jääb mul pool tundi aega, et arsti juures ära käia, sest arstil endal lõpeb tööpäev kell 4 ja kui ma kell pool neli sinna ukse taha satun, et ma siis loodan, et järjekorda ei ole, sest muidu ei saagi ma homme asjaga ühele poole. Kell 4 on ka Panda registreerimine, nii et mul läheb väga kiireks. Peale Pandat pean linnas käima ja ilmselt ma jõuan ka postist läbi, sest mul on vaja ümbrikuid ja marke, et kirja saata. Aga postkontor on ju 5-ni lahti, eks? Siis käin ilmselt ka toidupoes ja ostan koju, mida vaja. Ja kella 5-ks peaksin tagasi kooli jõudma, et õppida ja biola referaati teha.

Nii, et homne on üks tõsiselt tegus päev!

Bye

Trust issues

Täna oli väga huvitav päev.

Hommikul hakkasin Ameerika õunapirukat tegema, mis tuli väga hea välja
Ja pärastlõunal tutvusin ühe soomlanna Iidaga. Ta on 18 ja elab koos oma poisiga.
Ma algul kahtlesin sügavalt, kas hakata üldse temaga suhtlema, sest ta kontol polnud mingeid andmeid, aga nüüd ma tunnen teda paremini ja tean, et ta on suurepärane inimene. Nüüd on nii kummaline mõelda, et ma mõtlesin, et ta on mingi ahistaja netis, kes tahab teiste aadresse teada saada:D

Ma arvasin, et see postitus tuleb pikem, aga mul ilmselt pole millestki rohkem rääkida :P

Nii naljakas kõne

Sain ennem ühe naljaka kõne:P

Gertu helistas ja ma võtsin vastu ja ütlesin: Tsau
Keegi teiselt poolt, ei olnud Gertu häälega, arvan, et see oli Geir, küsis, et kus sa oled?
Ma vastasin, et kodus
Ta küsis, et kes sa oled
Ma ütlesin, et Liisi
Missugune Liisi
S..........(ei mitte sitapea, ma lihtsalt ei tea, kes seda blogi loevad ja seega ei taha endast väga palju avaldada)
Ja siis kostus krabinat ja kõne katkestati.

Siia ümber kirjutades pole see naljakas, aga tol hetkel oli mul väga palju, mille üle naerda

Teisipäev on väga kiire päev

Veel tuli mulle meelde, et täna hommikul oli mega külm ja klassis olid kõik aknad ka pärani lahti. Klassis oli veel külmem kui õues. Terve päeva ma külmetasin klassis ja nagu eelmisest postitusest võib lugeda oli pärastlõunal kõrvetav päike.

Nii ja YFU-ga on ka edasiareng. Teisipäeval lähen arsti juurde. Mul on 8 tundi ja arst on ainult kella 4-ni. Ma loodan, et järjekorda ei ole, sest muidu ma ei jõua. Ja pärast arsti on Panda registreerimine, mis on hea, sest talvel on mingit trenni vaja, seega panen ennast sinna kirja. Ma arvan, et see hakkab olema samadel kellaaegadel nagu varasematelgi aastatel.

Aga mul vist muud polegi rääkida. Eks uuesti, kui midagi meelde tuleb.

Pohhuist, kõrvetav päike ja pettumus

Tänane päev läks nii aeglaselt. Keemia töö sain nelja, 1.5 punkti jäi viiest puudu ja seda seepärast, et ma ei jõudnud valmis. Ma tean, et ma oleks kindlalt viie saanud, kui ma poleks teisi aidanud. Ja see mind just tigedaks ajabki, aga jh õnneks ei pane õpa neid hindeid sisse.
Aga pean tõdema, et mul on nii palju asju keemiast õppida, sest kui ma poleks töös eelmise aasta vihikut kasutanud, oleks ma ilmselt kahe saanud. Eelmisel aastal ma ka seda kontrolltööd ei teinud, sest käisin olümpiaadil ja need ei pidanud tegema. Seega on mul asjad õppimata ja pean nüüd seda tagantjärgi tegema. Keemia tunnis ajas mind nii närvi see, et poisid klõbistasid nende pastakatega nagu närvihaiged. No nii hulluks ajas see mind. Ja kui neile midagi öelda, siis ega nad järgi ka ei jätnud.
No ja Naabrist ei maksa rääkidagi. Ta on nii pohhuistiks ära läinud. Möliseb kõigile vastu ja tööd ei tee. Ta pidevalt segab tundi ja kui mina või keegi teine on talle öelnud, et ole vait, siis vastab ta, et ole ise vait. Issand kui lapsik. No kammoon, sa tead, et sa oled süüdi no mida sa mölised siis.
Teistes tundides midagi erilist ei juhtunud. Peale tunde läksime Markaga statale ja vaatasime seal veits võistlusi, siis tulime tagasi linna ja päike hakkas täiega kõrvetama. Nii palav oli. Vahepeal lasi kokaselts seal ringi, meid ta õnneks ei näinud. Mingi poole tunni pärast läksin bussi peale ja tulin koju. Kodus sõin ja nüüd olen netis. Tahaks veel kellegi blogi lugeda, aga ei leia kedagi huvitavat. Hullult meeldiks mulle vahetusõpilaste blogi lugeda, aga jh, ei ole kedagi huvitavat.

Terve nädal kulges lärmakuse tähe all

Pole paar päeva aega olnud blogi täita. Nüüd pean tagantjärgi seda tegema

TEISIPÄEVA 2 esimest tundi olid ühiskonnaõpetused. Täitsime tv-kut, mis on täiesti ebaproportsionaalne. Vaatasime ka filmi hiina kooliõpilastest, kes pidid endale klassivanema valima. Selleks pidid nad endale abilised valima ja nagu päriselt poliitikas kõnesid pidama ja ennast reklaamima, et miks just nemad kõige paremad on. Isiklikult meeldis mulle kõige rohkem ainus tüdruk Xiaofei. Ta oli see, kes proovis ausal meetodil võita, kuid lõpuks sai just tema kõige vähem hääli. Kõige vähem meeldis mulle Cheng Cheng, kes kodus pidevalt trussikute väel ringi jooksis. Kas ta sellel ei mõelnud, et teda näidatakse üle maailma niimoodi poolalasti? Igatahes tema oli selline susiv poliitik. Sisendades klassikaaslastesse, et tema on parim ja et nad tema poolt hääletaks. Cheng oli ka see, kes käskis kaaslastel enne Xiaofei esinemist karjuda "Maha Xiaofei". Sellepeale hakkas Xiaofei nutma ja mis oli kõige lahedam, kuigi teise halvas tujus pole just midagi lõbusat, oli see, et terve klass nuttis. Nad olid nii ühtsed, et kui sõbrannal läks halvasti, siis nutsid kõik koos. Kolmas oli Luo Lei, kes oli diktaator. Ta käsutas ja lõi teisi ning, et valimisi võita, tegi ta kaaslastele kingitusi viies neid monorelsile ja kinkides mingeid kaarte. Võiks tglt ära öelda, et monorelss oli niigi kõigile tasuta, aga Luo Lei jättis mulje nagu oleks ta vanemad selle kinni maksnud. Lõpuks võitiski Luo Lei.
Tahaks veel öelda, et mulle üldse ei meeldi kui keegi filmi ajal lobiseb. See segab keskendumist ja seepärast ei meeldi mulle ka kinodes käia, sest alati on seal keegi, kes oma kommipaberi krõbistamisega kogu võlu ära rikub.

Peale 2te ühiskonda tuli kunst. Seal tundsin, et uus õpetaja on suurepärane, kes ka päriselt õpetada oskab. Näidates mõõtmist ja varjude paigutusi. Eelmine lasi joonistada ja vahepeal ütles, et noh sul on siit tühi, joonista sinna midagi. Aga terve pilt ei pea olema täis joonistatud!

Siis tuli inka, kus vastasime sõnu. Peale seda tuli ajalugu, kus oli jälle igav ja samuti ka geos, kus kordasime kontrolltööks. Venest oli mingi sünnipäeva teema ja lisaõp oli seekord nii lärmakas.

KOLMAPÄEVA esimestel töpa tundidel tegime tööproovi, mille teise tunni lõpuks ka valmis sain. Tunni lõpus kordasin veel vene tunnikontrolliks. Ma loodan, et ma sain viie, kuigi pole selles väga kindel, sest õpetaja lisas töösse asju, mida ta kordamises ei öelnud. Jama oleks kui esimene hinne oleks 4, sest ma kavatsen sel aastal kõik hinded 5 saada. Igal veerandil.
Ajaloost oli jälle tv ja kontuurkaart.
Klassijuhatajas rääkisime kooli sünnipäeva kingitusest. Peame ise mingi raamatu tegema. Leppisime kokku, et igaüks kirjutab oma arvamuse koolist Rääkisime ka koolilõpu reisist, kuid Kalle polnud just eriti vaimustuses. Ta pole kunagi meile mingit reisi korraldanud. Mind tõsiselt häirib see, et suurem osa tunnist läheb Kallel klassi rahustamiseks, kuigi ega ta seda eriti ikka ei tee. Selle asemel, et vaikust paluda, küsib ta, et kas sa oled vales klassis, et kas sa teises b klassis ei peaks olema. No ja seda teeb ta iga tunni segamise ajal. Sellele kulub mingi 30 min ja asjalikku juttu saame rääkida ainult 15 min. Kui sedagi. Sel korral oli see vist ainult 10 min.
Peale klj-t oli eesti keel ja kirjandus, mida mõlemat annab sama õpetaja. Ta ütles, et me hakkame kirjandit kirjutama. Hea uudis oli see, et me võisime kirjutada kooli teemal, et selle saaks pärast siis raamatusse panna. Halb uudis oli see, et korda absoluutselt ei olnud. Ma ei saa aru, miks õpetajad ei julge õpilasi tunnirahuklassi saata. Mis selle mõte on, kui keegi õpilasi sinna ei saada. Meil läks pm. terve esimene tund, et klassis vaikust saaks, aga siis pidi keegi poistest ikka midagi tegema ja teisi segama. Õpetaja ähvardas korduvalt tunnirahuklassiga, aga kas sellest abi ka on kui kõik teavad, et ta nagunii sinna kedagi ei saada. Ma oleks juba ise sinna tunnirahuklassi läinud, et lihtsalt saaks vaikselt ja rahus tööd teha. Ma olen lihtsalt selline inimene, kes ei suuda mõttetööd teha, kui keegi kõrval lobiseb või pastakat toksib või muusikat kuulab või aegajalt lihtsalt mingi lolli küsimuse küsib või lause ütleb. No laske teistel tööd teha, kui ise ei viitsi, siis jumala pärast(mitte, et ma usklik oleks), ole vait. Kas või joonista või mu pärast mine minema, aga ära sega teiste tööd, kui sa nagunii ei kavatse tööd tegema hakata. Sellepärast läks mul ka teisest tunnist üle ja ma veel lootsin varem ära saada.

TÄNANE esimene tund oli geo ja sealt tegime kontrolltöö. Sain max punktid ja viie. Mussast oli mul õpik koju ununenud ja ma arvasin, et ma saan märkuse, aga õpa mind ei kontrollinud. Keemiast tegime mingit kontrolltöö kordamist. Ma ei jõudnud jälle kõike ära, sest pidin teisi aitama. Ma pean sellele tõsiselt lõpu tegema, sest ega ma teiste jaoks ei õpi ju. Füüsika oli jälle nagu keemia. Leidsin ka mõne tuttava asja eelmisest aastast. Ja mis on nii kummaline on see, et õpetaja kirjutas mingi pika lause, mis oli nii segane, selle asemel oleks ta võinud lihtsalt kirjutada valemi E=Ek pluss Ep. Ma ei leidnud jälle plussmärki, aga see on vist arusaadav.
Matast kordasime KT-ks, mis tuleb homme ja mul on selleks ikka veel õppimata. Ja viimane tund oli inka, kust saime umbes 5 min. varem ära, sest teine rühm sai varem ära. Pärast seda käisime Katiga linnas. Ta ostis endale 2 vihikut ja lõpuks tulime kooli ette tagasi ning seekord olin mina esimene, kes ära läks. Isaga sõitsime Pühajärve Spa-sse, aga ma olen kooli alguse pärast veits haige ja seega käisin ainult saunas ja pesemas ning tulin ära. Nüüd on õhtu ja ma ei teagi, msi teha.

Aa ja üks asi veel. Kuulsin eile Skyplusi soovikast ühte hästi-hästi ilusat laulu. Kuna saatejuhid laulu nime ei öelnud, kirjutasin korduvad sõnad ülesse ja täna oli siis aega see laul üles otsida. Ma oleks peaaegu šoki saanud. Laul oli Miley Cyruse - The Climb. Mulle üldse ei meeldi Miley, sest tema on ehtne näide lapsstaarist, kes kuulsuse pähe võttis ja ära keeras. Ta käitub viimasel ajal nii imelikult, aga see laul võitis MTV Movie Awardsil Twilighti ja mul oli nii, et mida iganes. See ainult suurendas ebameeldivat tunnet Miley vastu. Ma arvasin, et raudselt on mingi tiinekate laul, aga pean tõdema, et laul on väga innustav ja mulle meeldib see väga. Laul räägib, siis mitte alla andmisest ja oma raskustele vastu minemisest seni kuni oma unistused on täidetud. Hetkel mu lemmiklaul. Paneb mind mõtlema tulevikule ja minu unistusetele ja nende täitmisele.
Lisan siis selle laulu ka siia, et saaksite ise ka kuulda, kui veel kuulnud pole.

Kolm Ivani ja kahtlane valem!

Tahaks kohe ühte asja rääkida, aga parem teen seda järjekorras, siis on parem jälgida.
Et siis hommikul oli mul mingi elu vara äratus. Ma ei saanud mingi 15 min. ülesse. Lõpuks ema ütles, et kui ma üles ei tule, siis pean bussiga minema :S No kindlalt ma viitsin bussiga minna:S
Kooli jõudsin veidi hiljem kui tavaliselt, sest meil hakkas autol bensutuli põlema ja seega pidime bensukas käima.
Esimene tund oli eesti keel - sealt tegime etteütluse. Õnneks oli see harjutav, muidu oleks vist kahe saanud:D
Bioloogiast ei mäletagi mis tegime, aa töövihikut ja vihikut täitsime.
Vene keelest kirjutasime mingeid venelaste hüüdnimesid. Ei tea miks, kui ma mingi venelasega tutvun, eks ta siis ise ütleb mulle, mis ta hüüdnimi on. Ega ma kohe ju ei hakka kedagi hüüdnime pidi kutsuma. Ja kas pole mitte kõigil erinevad hüüdnimed!? Või on kõik Mihhailid Mašad ja kõik Aleksandrid Šašad ja kõik Ivanid Vanjad??? See ei saa ju loogiline olla. Ühes ruumis on kolm Ivani ja kõiki kutsutakse Vanjaks?? Kahtlane...
Järgmine oli füüsika. Nüüd kui meie keemia õpetaja hakkas meile füüsikat andma, siis muutus asi ikka väga segaseks. Ta väidetavalt pidi füüsikat oskama, aga välja küll ei paista. Ma eelistaksin, et Raam meile edasi annaks. No olgu ta oli range ja nõudis palju, aga siis sa ju õppisid ka rohkem. Laane tunnis ei kuulagi keegi teda. Vähemalt Raami tunnis tehti ülesandeid ja kirjutati ikka füüsika mõisteid, mitte ei kirjutanud me ainete olekuid ja nende koostisi, et NaCl koosneb ioonidest... kas see on teie jaoks füüsika??? Minu jaoks on see täiesti keemia.
Peale füssat tuli inka. Sel aastal tuli meile uus õpetaja ja hetkel arvan, et ta on parem kui need eelmised. Kuigi olen märganud, et ta hääldab mõndasid sõnu natuke kahtlaselt, aga võibolla lihtsalt keel vääratas. Seda juhtub kõigil. Muidu on ta hääldus ikka tasemel.
No ja järgmisest tunnist matast ei maksa rääkidagi. Saime jälle uue õpetaja, kelle kuulsus üle kooli on juba selline, et ta ei oska õpetada. Mis on kõige ebaõiglasem on see, et meie eelmine õpetaja Signe annab a klassile tunde ikka edasi! :S:( No miks ta siis meile enam tundi ei saanud anda??? Ta seletas tõsiselt hästi ja just nüüd sel aastal, kui meil on eksamid tulekul, antakse meile selline vilets õpetaja?! No see pole normaalne. Õnneks käisime juba Signe jutul konsultatsioonide osas ja ta oli nõus meid vastu võtma. Mul on tunne, et ma pean iga uue teemaga, mis me tunnis õpime Signe juurde minema, et ta uuesti seletaks. Tänagi tunnis andis see uus õpa, Külli, meile mingid lehed, kus oli valem xy=a, tema lehel(käsitsi kirjutatud) oli valem y=ax, mul oli siis nii, et no kust karuurkast ta selle valemi võttis. Kui 2 korda 3 = 6, siis kuidas saab olla, et 3 = 6 korda 2 ??? Tema käest aru pärides seletas ta midagi kahtlast, mul oli siis, et aa okei... Uuesti ma ei küsinud. Kusjuures oleks siis veel nii, et ma oleks ainuke, kes aru ei saa. TERVE KLASS ei saa aru. No see juba ei ole normaalne. Ülesandeid lahendame eelmiste aastate tarkuste ja vihikute abiga ja omamoodi. Tema seletustest me aru ei saa. Aga kui eksamil just midagi sellist küsitakse, mida me peame kindla valemiga tegema, mitte oma tarkusega, kuigi saaksime õige vastuse, siis me punkti ju ikka ei saaks, kui me seda valemit ei tea ega oska.
No olgu see selleks. Edasi tuli 2 kehalist ja mõnes mõttes on mul kahju, et Külli pensile läks, aga samas ei ole ka. Leaga teeme ikka korralikult soojendust ja harjutusi, mis ikka mõjuvad ka. Täna tegime soojendust 45 min. No see on normaalne. Külliga tegime max. 15 min. Aga pärast kekat olime ikka läbi ka. Kõndida oli raske. Muide tegime soojenduses painduvusharjutusi ka. Saan olla enda üle uhke. Mu jalad tõusid kõige kõrgemale (ärge mõelge vasakule). Aga ilmselt on asi ka selles, et ma olen lasteaias ja 1-2 klassis painutusharjutusi teinud. Just nimelt selliseid hooplevaid, et kui kõrgele jalga visata jõuad. Millegipärast arvas Lea, et mu tulemused peaksid olema paremad, ja et ma peaks olema klassi eesotsas. Huvitav kas ta arvas seda paindumise pärast, või seepärast, et algklassides olin ma tema õpilane kehalises? Igatahes mu tulemused täna olid üsna keskpärased. Ja arvan, et nüüd peaks mu tulemused ka paranema. Parem õpa ju.
Pärast kekat käisin linnas ja võtsin raha välja. Pean emale meie inka õpiku ja tv ostma ja õpetaja mapid enda nimele laenutama. Ostsin ka juua, sest nii palav oli.
Teel kooli nägin Mihklit, Andret ja Andit tiigi ääres pingil istumas. Mihkel hõikas midagi, aga mulle jäi arusaamatuks, mis see oli. Andre veel arvas, et ma ei kuulnud, aga jh. Pärast koju sõites nägin Andret kala püüdmas... irw
Kodus olin ma nii väsinud, aga sellegipoolest aitasin isal puid riita panna. Ime ma ei surnudki ära:P Pärast oli isegi parem olla. Kuigi väsinud olin ikka. Toas õppisin, sest netti polnud. Pärast tuli nett ka. Muide õppimisega seoses tuli mulle meelde, et pole veel inka sõnu korranud, kuigi pooled on juba varasematest aastatest peas.
Nüüd peaks tglt blogisid lugema ja Twitteris olukorda vaatama, sest homseks oleks juba liialt palju uudiseid, mida ühe õhtuga ära lugeda ei jõua.
Aa ja see millest algul rääkida tahtsin pole tglt midagi huvitavat. Suutsin lihtsalt oma bookmark'id netiakna ülaääres täiesti sassi ajada, ehk siis vajutasin nupule, mis pani nad tähestiku järjekorda. Selle organiseerimiseks kulus umbes 5 min. Et need tähtsad asjad jälle ettepoole saada. No ei tea, vbl olen loll, aga mina ei suutnud leida nuppu, mis nad ka ilusti vanale kohale tagasi seaks. No ilmselt oligi parem, sest nüüd puhastasin bookmark'id ära nendest lehekülgedest, mida kuid vaadanud pole.
Aga ma ei tea, ega mul vist millestki rohkem rääkida ei ole. Ennem lepitasin Täpit ja Kipperit, korraks läks madinaks, aga pärast tundusid nad leppivat.

Homme vast blogistan jälle, kui liiga kiire pole.

Blogid on teemas:)

Viimasel ajal on nii kiire olnud, et pole aegagi olnud, et netis käia. Nüüd algas kool ja sellega on ikka tõsiselt tegemist oma paar nädalat, et uuesti ära harjuda koolirutiiniga. Muidu kool ise algas hästi.

Ok, blogi kirjutamisest tuli paus sisse ja mingi 4 tundi lugesin ma teiste blogisid ja nüüd on kell kohe 2, ei tea, mis hommikul saab?

Ma peaks tõsiselt selle yfu asja ette võtma, ma koguaeg lükkan seda kaugemale ja kaugemale, aga see asi tuleb ju ära teha. Tegelikult ma enam ei teagi, kas ma tahan Saksamaale minna. Muidugi on igal riigil omad hüved, aga jh. Praegu tõmbab vist kõige rohkem Kanada poole. No ema pärast pean Euroopaga leppima. Tglt kui ma tahaks, siis ma võiksin ka Euroopast välja minna, aga kui seda ei tee, säästan ema närvitsemisest ja peavaludest. Nooh eks ta ole, ega ma ei peagi ju aasta otsa seal olema. Võin ju puhkuseks ka millalgi sinna sõita.

Praegu hakkasin mõtlema, et mu esimesed postitused olid vist tõsiselt nõmedad, aga ma ei viitsi neid üle ka lugeda, et veenduda selle lause õigsuses.

Hakkan tõsiselt mõtlema, et selle aasta kolmandaks eksamiks valin vist inglise keele. Nüüd on meil ka hea õpetaja ja ei tohiks ju probleeme olla? Ma pean kindlalt Treffnerisse sisse saama. Vanemate arvates ei ole mujale kooli mõtet minna, sest nood on ju tavakoolid, et ma võin siis ju Antslas ka edasi olla. Eks näis, mis saab. Tartus on ju palju rohkem valikuid. Siin Antslas pole ka midagi teha ju. Ja samuti tõmbab mind see, et saaksin õe juurde sisse kolida ja kohustust nädalavahetusel koju tulla pole. Saaksin seal olla iseenda käsutuses. Ja samuti on ka Nele Nõos ning seega saaks pidevalt kokku.

No tegelikult mul vist midagi rohkem kirjutada pole. Loen veel mõnda blogi ja vaatan twitteris olukorra üle ja siis vist kobin magama.