Tänane päev oli elu jama.
Mind ajab tõsiselt närvi õpetajate oskamatus ja saamatus. Ja see, et õpetajad kedagi eelistavad. Täna ajaloo tunnis ma vastasin ja meil õpetaja paneb mingeid plusse ja miinuseid, et kui valesti vastad, siis saad miinuse ja õigesti, siis plussi. Või kui mõni asi on kodus, siis saad miinuse. No ja mina siis vastasin õigesti ja siis õpetaja ütleb, et noh sul tuleb hinne kokku, et sa saad 4, sest sul on üks miinus. Mul oli siis nii, et mida?? mul pole sel aastal miinust olnud. Tema siis jälle, et oled küll saanud. Mind ajas ikka tõsiselt vihale juba. See ei ole normaalne. No ja siis see, et tervel klassil oli mingi, suva see, et nelja said, hakka nutma ka veel.
See viimane lõi mind ikka täiesti pahviks. Kas nii halvasti, siis sõpradesse suhtutaksegi või? See lause tegi tegelikult väga haiget. Hiljem kui koju teel olin mõtlesin selle üle pikalt järele ja leidsin, et inimesed ütlevad märkamatult asju, mis on solvavad. See on nende jaoks juba nii tavaline, et nad enam ei mõtlegi selle üle. Arvatakse, et noh me oleme ju sõbrad ja küll ta aru saab, et me nalja tegime, aga ei, isegi nalja ei tohi nii teha, et see on halvustav.
Siis mõtlesin veel üle, et miks on see nii halb kui keegi püüab õppida oma võimete järgi? Miks pidevalt halvustatakse neid, kes hästi õpivad? Kas neid ajendab kadedus? Ilmselt küll, sest kui ise ei oska, ega siis keegi teine ka ei või paremini teha kui tema. Miks see nii on? Miks ajast aega, keegi kunagi kaotada ei oska? Keegi ei ela kaasa sellele, kellel elus hästi läheb. Miks on inimesed nii võitlus- või võistlushimulised?
Muide selle klassiga sobiks hästi näide, et kui nemad peaksid saama 3-e, aga õpetaja paneb 2-e(mis tegelikult on vastavuses minu 5 ja 4-ga), siis nemad oleksid küll tulihingeliselt õpetajale vastu vaielnud.
Ja mis puutub sellesse õpetajasse, siis ma pole tema juures ennast kunagi hästi tundnud. Midagi temas on, mis mulle ei meeldi. Ma ei tea, mis see on, aga midagi seal on. Ühesõnaga me ei klapi. Ilmselt on asi selles, et ta hoiab poiste poole peale. Toon ühe näite. Klassis on kaks õpilast, kes pidevalt tunnis lobisevad. Üks on poiss, teine tüdruk. Poissi keelatakse ja ähvardatakse isegi tunnirahuga, et kui üks pobin veel, siis lähed. Tüdrukut keelatakse samuti, aga pärast tüdruku viimast hoiatust(kui vait ei ole saad märkuse) saab tüdruk märkuse. Poiss ei lähegi tunnirahusse ja poisi viimast hoiatust(veel kord pobised, siis lähed) on korratud vähemalt 3 korda.
Ilmselt selline näide sobiks temaga. Olgu näitest on näha, et tüdrukut ähvardati leebema karistusega kui poissi, aga lõpuks oli ikkagi tüdruk see, kes karistuse sai. Tõenäoliselt viis märkus edasi klassijuhataja noomituseni ja võibolla ka vanemate teavitamiseni, aga poiss läks koju teadmisega, et tema võib teha, mis tahab ja midagi ei juhtu, sest kuigi teda hoiatati vähemalt 4 korda, ei saanud tema oma karistust kätte. Ta teab, et ta võib lobiseda nii palju kui tahab. Midagi nagunii ei juhtu. Aga miks ei pannud õpetaja poisile märkust, kui poiss tegelikult rohkem lobises?
Olgu nüüd sai seda õpetaja teemat piisavalt lahatud. Läheks tagasi minu eelneva mõtte juurde.
Miks peab sinul olema naabrist parem auto, telekas, külmik, töökoht ja minu puhul hinne? Ela oma võimete järgi! Tee seda, mida kõige paremini oskad. Las teised elavad oma elu, sest sa ei tea, mis võib tegelikult nende tegude taga olla. Sa ei tea, milline on nende kodune elu. Sa kohtud nendega vbl töö juures, õpilased koolis, kauaks? kaheksaks tunniks? vähem? rohkem? Sa ei tea tervet nende elu. Nende saladusi. Sa ei tea, miks keegi käitub nii nagu ta käitub. Aga tea, et neil on omad põhjused, miks nad nii teevad. Ära kadesta kellegi teise elu, sest sa ei tea, millised nad tegelikult on. Ära soovi kellegagi kohti ära vahetada. Sa EI TEA, kuidas nad käituvad siis, kui sind juures ei ole.
Aga mis mind tõsiselt hämmastas on see, et miks sa kellelegi halvasti pead ütlema? Miks sa teed teise tuju halvaks? Miks rikkuda kellegi päev ära? Sest näete, missugune mina olen, mulle jäi see terveks päevaks meelde. Siiani mõtlen sellest ja muud teha ei saagi. Terve kodutee mõtlesin. Siis oli ikka väga sitt tuju. Hea, et ma täna üksi sain koju tulla. Muidu oleks ikka väga jama olnud. Ja tõenäoliselt mäletan ma seda veel kaua-kaua, sest nüüd sai sellest terve postitus kirjutatud. Hetkel on tuju selline hall. Skaalal nagu öelda ei oskakski. Morn olen. Olen pettunud teistes ja eelkõige iseendas. Aga vähemalt tean, et ma pean end muutma. See on raske, aga asi mida tuleb teha.
Põhimõtteliselt terve postituse point on see, et ära ütle teistele halvasti. Ka mitte naljana. Sa ei tea, kuidas sinu öeldud lause teda edasi mõjutada võib. Sa ei tea, kuidas ta ennast tunneb tunni aja pärast, päeva pärast, nädala pärast. Võibolla ei lähe tal see ka kuu aja pärast meelest ära. Minul ilmselt ei lähe. Point on selles, et isik võib ju teha pähe lõbusa näo ja naerda selle üle, aga sa ei näe ta sisse ja sa ei näe ta valu. Mina samuti täna 10 min. pärast juba naersin, aga hinges valasin pisaraid. Vahel juhtus, et suutsin unustada kas või hetkekski, selle halva, aga siis tuli see jälle meelde.
Õnneks homme on Panda ja ma loodan, et seal läheb hästi, sest muidu on mu nädal ikka väga pees.
Terve mu postitus on õpetussõnu täis, seega alla kokkuvõtet vast tegema ei hakka!?
EDIT: Kui kodus rääkisin sellest miinuse asjast, siis vanemad ütlesid, et päris hästi ikka. Õpetajal on nii, et ma-tean-et-sa-oled-loll-aga-ma-ei-tea-miks-sa-loll-oled teema, ehk siis kui ma küsisin, mille eest ma miinuse sain, siis ta ei teadnud. Ja mu emale ei meeldinud see, et hoolsuse ja tarkuse eest üks hinne kokku pannakse, sest need on kaks täiesti erinevat asja, et kas asjad on kaasas või kas sa asju tead.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar