Pole paar päeva aega olnud blogi täita. Nüüd pean tagantjärgi seda tegema
TEISIPÄEVA 2 esimest tundi olid ühiskonnaõpetused. Täitsime tv-kut, mis on täiesti ebaproportsionaalne. Vaatasime ka filmi hiina kooliõpilastest, kes pidid endale klassivanema valima. Selleks pidid nad endale abilised valima ja nagu päriselt poliitikas kõnesid pidama ja ennast reklaamima, et miks just nemad kõige paremad on. Isiklikult meeldis mulle kõige rohkem ainus tüdruk Xiaofei. Ta oli see, kes proovis ausal meetodil võita, kuid lõpuks sai just tema kõige vähem hääli. Kõige vähem meeldis mulle Cheng Cheng, kes kodus pidevalt trussikute väel ringi jooksis. Kas ta sellel ei mõelnud, et teda näidatakse üle maailma niimoodi poolalasti? Igatahes tema oli selline susiv poliitik. Sisendades klassikaaslastesse, et tema on parim ja et nad tema poolt hääletaks. Cheng oli ka see, kes käskis kaaslastel enne Xiaofei esinemist karjuda "Maha Xiaofei". Sellepeale hakkas Xiaofei nutma ja mis oli kõige lahedam, kuigi teise halvas tujus pole just midagi lõbusat, oli see, et terve klass nuttis. Nad olid nii ühtsed, et kui sõbrannal läks halvasti, siis nutsid kõik koos. Kolmas oli Luo Lei, kes oli diktaator. Ta käsutas ja lõi teisi ning, et valimisi võita, tegi ta kaaslastele kingitusi viies neid monorelsile ja kinkides mingeid kaarte. Võiks tglt ära öelda, et monorelss oli niigi kõigile tasuta, aga Luo Lei jättis mulje nagu oleks ta vanemad selle kinni maksnud. Lõpuks võitiski Luo Lei.
Tahaks veel öelda, et mulle üldse ei meeldi kui keegi filmi ajal lobiseb. See segab keskendumist ja seepärast ei meeldi mulle ka kinodes käia, sest alati on seal keegi, kes oma kommipaberi krõbistamisega kogu võlu ära rikub.
Peale 2te ühiskonda tuli kunst. Seal tundsin, et uus õpetaja on suurepärane, kes ka päriselt õpetada oskab. Näidates mõõtmist ja varjude paigutusi. Eelmine lasi joonistada ja vahepeal ütles, et noh sul on siit tühi, joonista sinna midagi. Aga terve pilt ei pea olema täis joonistatud!
Siis tuli inka, kus vastasime sõnu. Peale seda tuli ajalugu, kus oli jälle igav ja samuti ka geos, kus kordasime kontrolltööks. Venest oli mingi sünnipäeva teema ja lisaõp oli seekord nii lärmakas.
KOLMAPÄEVA esimestel töpa tundidel tegime tööproovi, mille teise tunni lõpuks ka valmis sain. Tunni lõpus kordasin veel vene tunnikontrolliks. Ma loodan, et ma sain viie, kuigi pole selles väga kindel, sest õpetaja lisas töösse asju, mida ta kordamises ei öelnud. Jama oleks kui esimene hinne oleks 4, sest ma kavatsen sel aastal kõik hinded 5 saada. Igal veerandil.
Ajaloost oli jälle tv ja kontuurkaart.
Klassijuhatajas rääkisime kooli sünnipäeva kingitusest. Peame ise mingi raamatu tegema. Leppisime kokku, et igaüks kirjutab oma arvamuse koolist Rääkisime ka koolilõpu reisist, kuid Kalle polnud just eriti vaimustuses. Ta pole kunagi meile mingit reisi korraldanud. Mind tõsiselt häirib see, et suurem osa tunnist läheb Kallel klassi rahustamiseks, kuigi ega ta seda eriti ikka ei tee. Selle asemel, et vaikust paluda, küsib ta, et kas sa oled vales klassis, et kas sa teises b klassis ei peaks olema. No ja seda teeb ta iga tunni segamise ajal. Sellele kulub mingi 30 min ja asjalikku juttu saame rääkida ainult 15 min. Kui sedagi. Sel korral oli see vist ainult 10 min.
Peale klj-t oli eesti keel ja kirjandus, mida mõlemat annab sama õpetaja. Ta ütles, et me hakkame kirjandit kirjutama. Hea uudis oli see, et me võisime kirjutada kooli teemal, et selle saaks pärast siis raamatusse panna. Halb uudis oli see, et korda absoluutselt ei olnud. Ma ei saa aru, miks õpetajad ei julge õpilasi tunnirahuklassi saata. Mis selle mõte on, kui keegi õpilasi sinna ei saada. Meil läks pm. terve esimene tund, et klassis vaikust saaks, aga siis pidi keegi poistest ikka midagi tegema ja teisi segama. Õpetaja ähvardas korduvalt tunnirahuklassiga, aga kas sellest abi ka on kui kõik teavad, et ta nagunii sinna kedagi ei saada. Ma oleks juba ise sinna tunnirahuklassi läinud, et lihtsalt saaks vaikselt ja rahus tööd teha. Ma olen lihtsalt selline inimene, kes ei suuda mõttetööd teha, kui keegi kõrval lobiseb või pastakat toksib või muusikat kuulab või aegajalt lihtsalt mingi lolli küsimuse küsib või lause ütleb. No laske teistel tööd teha, kui ise ei viitsi, siis jumala pärast(mitte, et ma usklik oleks), ole vait. Kas või joonista või mu pärast mine minema, aga ära sega teiste tööd, kui sa nagunii ei kavatse tööd tegema hakata. Sellepärast läks mul ka teisest tunnist üle ja ma veel lootsin varem ära saada.
TÄNANE esimene tund oli geo ja sealt tegime kontrolltöö. Sain max punktid ja viie. Mussast oli mul õpik koju ununenud ja ma arvasin, et ma saan märkuse, aga õpa mind ei kontrollinud. Keemiast tegime mingit kontrolltöö kordamist. Ma ei jõudnud jälle kõike ära, sest pidin teisi aitama. Ma pean sellele tõsiselt lõpu tegema, sest ega ma teiste jaoks ei õpi ju. Füüsika oli jälle nagu keemia. Leidsin ka mõne tuttava asja eelmisest aastast. Ja mis on nii kummaline on see, et õpetaja kirjutas mingi pika lause, mis oli nii segane, selle asemel oleks ta võinud lihtsalt kirjutada valemi E=Ek pluss Ep. Ma ei leidnud jälle plussmärki, aga see on vist arusaadav.
Matast kordasime KT-ks, mis tuleb homme ja mul on selleks ikka veel õppimata. Ja viimane tund oli inka, kust saime umbes 5 min. varem ära, sest teine rühm sai varem ära. Pärast seda käisime Katiga linnas. Ta ostis endale 2 vihikut ja lõpuks tulime kooli ette tagasi ning seekord olin mina esimene, kes ära läks. Isaga sõitsime Pühajärve Spa-sse, aga ma olen kooli alguse pärast veits haige ja seega käisin ainult saunas ja pesemas ning tulin ära. Nüüd on õhtu ja ma ei teagi, msi teha.
Aa ja üks asi veel. Kuulsin eile Skyplusi soovikast ühte hästi-hästi ilusat laulu. Kuna saatejuhid laulu nime ei öelnud, kirjutasin korduvad sõnad ülesse ja täna oli siis aega see laul üles otsida. Ma oleks peaaegu šoki saanud. Laul oli Miley Cyruse - The Climb. Mulle üldse ei meeldi Miley, sest tema on ehtne näide lapsstaarist, kes kuulsuse pähe võttis ja ära keeras. Ta käitub viimasel ajal nii imelikult, aga see laul võitis MTV Movie Awardsil Twilighti ja mul oli nii, et mida iganes. See ainult suurendas ebameeldivat tunnet Miley vastu. Ma arvasin, et raudselt on mingi tiinekate laul, aga pean tõdema, et laul on väga innustav ja mulle meeldib see väga. Laul räägib, siis mitte alla andmisest ja oma raskustele vastu minemisest seni kuni oma unistused on täidetud. Hetkel mu lemmiklaul. Paneb mind mõtlema tulevikule ja minu unistusetele ja nende täitmisele.
Lisan siis selle laulu ka siia, et saaksite ise ka kuulda, kui veel kuulnud pole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar